Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 3

Veel üks lõiguke Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid, seekord Platoni filosoofiast lähtuvalt
"Teine küsimus puudutab matemaatilisi objekte. Võtame mingi lihtsa matemaatilise lause, näiteks “seitse on algarv”, ja küsime, millest see lause räägib, mis on seitse ja mis on algarv? Võime hoida kinni radikaalselt antiplatonlikust maailmavaatest ja väita, et tõeliselt on olemas ainult üksikud objektid, mille kirjeldamiseks me kasutame küll üldnimetusi, sest need objektid on mitmes mõttes sarnased, aga peale nimetuste pole neil midagi ühist. Mis on siis arvude ja kõikide matemaatiliste objektide maailm? Millises mõttes on need reaalsed, kui üldse? Paljud filosoofid arvavad, et me ei saa vältida üldiste entiteetide reaalsust; nende hulgas oli moodsa analüütilise filosoofia üks loojaid Bertrand Russell, kes eitas, et universaalid on meie mõistuse loodud, ja püüdis tõestada, et reaalsed pole mitte ainult sarnased asjad, vaid ka sarnasus ise. Mõned matemaatikud ja füüsikud olid või on suhtumises matemaatiliste entiteetide maailma platonistid: nimetagem suurt poola matemaatikut Jan Łukasiewiczit, elavate hulgast Roger Penrose’i. Mõelgem nüüd selle üle, kas väitel, et seitse on algarv, on mõtet, kui ei oleks inimesi ega mingeid mõistusega olendeid või kui maailma polekski olemas."

Veinisoovitus: Lõuna-Aafrika Gracelands Strawberry Fields 2009 (70% Shiraz 30% Cabernet). Veinimeistriks on Susan McNaughton, kes teeb seda tööd vaid oma lõbuks (tegemist vist miljonäriprouaga). Nime on vein saanud Shiraz maasikase karakteri ja veinimõisa ümbritsevate maasikapõldude järgi. Vein on üsna pehme, siidine ja marjane, aga isikupärase hõrgu järelmaitsega. Eestis müüakse seda vist vähestes kohtades, mina ostsin selle Tallinnas Harju tn 1 veinipoest. Hind oli kusagil 15 € kandis, mis peaks Euroopa lõikes olema selle veini kohta üsna soodus.

Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 2

Leszek  Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" stiilist annab aimu järgmine Elea Parmenidest käsitlev lõik:
"Parmenidese küsimuse võib esitada selle sisu muutmata nõnda: Mis on tõeline? Võib kindlasti välja nuputada mingi tõeluse määratluse, mis on näiliselt tabav ja rahuldab meie uudishimu, aga selle küsimuse puhul pole asi suvalises määratluses, vaid mures – mis on tõeliselt tõeline?
   Ja tuleb tunnistada, et sellist asja, ehkki see puudutab meis mingit intuitsioonikeelt, on raske ümber formuleerida ilma nõiaringi sattumata. Küsime näiteks: kas meie unenäod või meie juhuslikud meelepetted on tõelised? Üks ütleb, et need on sündmused, mis leiavad tõeliselt aset, seega on need tõelised. Teine võib öelda, et ei ole tõelised, sest toimuvad üksnes minu, mitte kollektiivses teadvuses. Kas siis tuleks tunnistada, et ainult need asjad, mis on kollektiivsele teadvusele kättesaadavad, on tõelised? Aga võib-olla tuleks öelda, et kõik niisugused asjad ja mitte üksnes niisugused asjad on tõelised? Mõelgem, millised järeldused tuleks sellest eeldusest teha. Kas mina olen tõeline, kas sina oled tõeline? Milliste reeglite järgi ütlevad ühed, et Jumal on tõeline, aga teised vaidlevad sellele vastu? Nii ühtedel kui teistel on omad reeglid, aga kust me teame, et need on õigustatud? Kuidas on juhtunud, et see eriline intuitsioon, mida kohtab antiikaja religioonis ja filosoofias – et meie kogemuse maailm pole tõeline – on tundunud tõesena? Või ei tundu see sulle tõesena? Arvad, et see on ilmselge mõttetus? Ehk tasuks keskenduda tunnikeseks mõtlemisele selle üle. See on küsimus, mida Parmenides ja tema jumalanna meile esitavad."

Veinisoovitus: kellele meeldivad täidlased ja vürtsikad Kataloonia veinid, nende jaoks on üsna kindel valik Planella  (mina jõin 2009. aasta veini - 45% Carinyena, 35% Garnatxa, 20% Syrah - eri aastakäikudel on neid viinamarjasorte eri vahekorras). 15% alkoholisisaldust ei pane üldse tähelegi. Eestis müüb seda Vivavein.ee (hind € 12.99)
+ 92 Punkti - Peñín Guide
+ 90 Punkti - International Wine Cellar
+ 90 Punkti - Wine & Spirits Magazine
+ 90 Punkti - Robert Parker
"An excellent value, it reveals an inky/purple color as well as a powerful bouquet of blackberry and cassis liqueur intermixed with notions of licorice, pepper, and sweet vanillin saturated oak. Full-bodied, with plump, fleshy flavors, adequate acidity, and a sumptuous finish" - Robert Parker

Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse

Hea lugeja,

tuhat vabandust, et nii pikka aega ei olnud mahti siia sissekandeid teha. Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sai valmis, mitte küll lihtsalt ja libedalt, toimetaja Märt Väljataga käest sain pragada, et oleksin pidanud olema püüdlikum. Tundsin end siis nagu Ööliblikas Świetlicki "Kolmeteistkümnes", kui ärkab Teises peatükis mingi löga seest. Allpool ka katkend raamatust, mitte veel Kołakowski sissejuhatusest Euroopa filosoofiasse (Rahva Raamatus juba müügil), vaid just Ööliblikaga seotud lõik meistri-triloogiast.

"Ööliblikas teeb ühe silma lahti. Seejärel teise. Siis tõuseb põrandalt.
   Tal pole riideid seljas. Kohe üldse mitte. Ta on mingi lögaga
kokku määritud, terve loik seda löga on põrandal, jubedus.
Kõik kohad, sõna otseses mõttes kõik kohad valutavad, tema keha
on lisaks huulepulgaga täis joonistatud: mingid südamed, geomeetrilised kujundid. Mõttetu.
   „Mis kurat see on?” küsib ta iseendalt, aga mingit vastust tal
anda pole.
   Laual on sedel:
   Ma tulen veel tagasi. Kõik ei saanud veel nii, nagu peab. Paari
asja peame täiustama. Pead olema püüdlikum.
   „Mis kurat see on?” küsib veel kord Ööliblikas, silmitsedes
imestunult sedelit. „Mida see peaks tähendama? Ja miks ma midagi
ei mäleta?”



Vahepeal on proovitud ka mitut veini, nüüd sai ära maitstud ka Beronia Gran Reserva 2001. Beronia Reserva ja Crianzagi on üsna joodavad, Gran Reserva oli siis veel veidi toekam. 87% Tempranillo, 8% Mazuelo, 5% Graciano. 2001 on igati hea aastakäik Rioja jaoks, vein oli parajalt küps, marjasus kenasti tanniinidega tasakaalus.

Kõige lõppu siis ka Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sisukord, annab aimu, millega  tegemist:

Sokrates. Tõde ja hüve. Miks me teeme kurja? 9
Parmenides Eleast. Olemine ja olematus. Mis on tõeline? 17
Herakleitos Ephesosest. Muutumine, riid ja har moonia. Kuidas kosmos toimib? 25
Platon. Hea ja õiglane. Mis on tõe allikas? 33
Aristoteles. Voorus ja mõistlikkus. Mis on õnn? 43
Epiktetos Hieropolisest. Elu kooskõlas loodusega. Kas see teeb meid õnnelikuks? 51
Sextus Empiricus. Teadmine ja uskumine. Kas on võimalik midagi teada? 59
Püha Augustinus. Jumal ja inimene. Mis on kurjus? 69
Püha Anselm. Jumala paratamatus. Kas Jumal saaks mitte olla? 77
Meister Eckhart. Müstitsism ja voorus. Miks mitte patustada? 85
Püha Aquino Thomas. Teadmine, usk ja hing. Kas maailm on hea? 95
William Ockham. Mis on olemas? Kas ideed on olemas? 105
Nicolaus Cusanus. Absoluut ja maailm. Kas Jumalal on loodut vaja? 115
René Descartes. Jumal, maailm ja meie mõistus. Kuidas saavutada tõsikindlus? 123
Benedict Spinoza. Jumala loomus. Kas meil on vaba tahe? 133
Gottfried Wilhelm Leibniz. Jumal ja maailm. Miks on eimillegi asemel olemas midagi? 143
Blaise Pascal. Usk. Miks uskuda? 151
John Locke. Mõistus, vabadus ja võrdsus. Mida on Jumal meile kaasa andnud? 161
Thomas Hobbes. Hirm ja religioon. Milline riik on parim? 171
David Hume. Taju ja põhjuslikkus. Mida me võime teada? 181
Immanuel Kant. Mõistus, paratamatus ja moraal. Kuidas on teadmine võimalik? 191
Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ajalugu ja absoluut. Progress ilma hea ja kurjata? 199
Arthur Schopenhauer. Maailm, tahe ja seks. Kas tappa ennast ära? 209
Søren Aabye Kierkegaard. Jumal ja usk. Kas kirikut on tarvis? 217
Friedrich Wilhelm Nietzsche. Võimutahe. Kas hea ja kuri on olemas? 227
Henri Bergson. Teadvus ja evolutsioon. Mis on inimvaim? 237
Edmund Husserl. Tõsikindluse põhialused. Mida me teame ja kuidas seda teada? 247
Martin Heidegger. Tõde, olemine ja olematus. Mis on inimolemine? 257
Karl Jaspers. Eksistents ja transtsendents. Kas kannatused rikastavad meid? 267
Plotinos. Üks ja loomine. Kas mateeria on kuri? 277

Adam Zagajewski

Allpool mõned Adam Zagajewski luuletused. Kui muidu on minu tõlgitud poola luuleraamatute kohta ikka arvustusi ilmunud, siis Zagajewski "Valitud luuletused" (2010) jäi suurema tähelepanuta (kui mitte lugeda arvustuseks Märt Väljataga järelsõna). Nojah, kulka tõlkepreemia nominatsiooni sain ka selle eest, eks seegi ole arvustus. Siiski ma usun, et Zagajewski saab kunagi Nobeli preemia (näiteks aastal 2019). Muidugi, pole eriti tõenäoline, et keegi tahab keset suve lugeda luuletusi, mille pealkiri on näiteks "Oota sügispäeva", "Detsembrituul" või "Józefi tänav talvel", aga ega ma oma jonni ei jäta.


Oota sügispäeva
                     Ekelöfist

Oota sügispäeva, juba veidi
väsinud päikest, tolmust õhku,
kahvatut päeva.

Oota vahtra karedaid pruunikaid lehti,
täis jooni nagu vanainimese peopesa,
oota kastaneid ja tammetõrusid,

oota õhtut, kui istud märkmikuga aeda,
ja lõkketulede suitsul
on kättesaamatu tarkuse mekk.

Oota pärastlõunaid, lühikesi nagu atleedi hingetõmme,
relvarahu pilvede vahel,
puude vaikimist,

hetke, kui saavutad absoluutse rahu
ja lepid mõttega, et mida oled kaotanud,
oled kaotanud igaveseks.

Oota hetke, kui sa isegi ei igatse enam
nende järele, keda armastasid
ja keda enam pole.

Oota selget ja heledat päeva,
tundi ilma kõhkluse ja valuta.

Oota sügispäeva.


Detsembrituul

Detsembrituul tapab lootuse,
aga ära luba endalt võtta
mereäärset sinakat udu
ja suvehommiku sumedust.

Kes usub, et veel on olemas
nähtamatud õhkkerged saared
ja päikeselaigud
puupõrandal?

Uni tuleb kulunud rõivais
ja palub almust,
mälu kustub vangikongis
nagu Mary Stuart.


Viimane peatus

Tramm sõitis piki punaste majade rida.
Rattad kaevanduste tornides pöörlesid
nagu karussellid lõbusas linnakeses.
Aedades kasvasid nõega varjutatud roosid,
kondiitriärides tiirutasid vihased herilased
tuhksuhkru ja mooniseemnetega saiakeste kohal.
Ma olin viieteistkümneaastane, tramm sõitis
järjest kiiremini majade vahel,
aasadel silmasin kollaseid varsakapju.
Mõtlesin, et viimases peatuses
langeb kõigelt saladuseloor,
aga mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi,
trammijuht sõi juustusaia,
kaks vanemat naist rääkisid tasakesi
hindadest ja haigustest.


Józefi tänav talvel

Talvel on Józefi tänav nii hämar,
üksikud palverändurid sumpavad läbi lumesopa
ega tea, kuhu lähevad, millise tähe poole,
ja ehk peatuvad korraks,
nagu aednik, kes toetub
labidavarrele, on mõtteis
ega märka, et järsku
on puhkenud sõda
või hortensia õide.

Scotti "A Good Year" ja prantsuse vein

Vaatasin lõpuks ära Ridley Scotti filmi “A Good Year”, mis oli juba ammu oma järge oodanud – üks väheseid Ridley Scotti filme, mis seni nägemata. Sisu üldjoontes selline, et inglasest investeerimishaile (Russell Crowe) pärandatakse veinimõis Provence’is, kus ta ka suure osa lapsepõlvest veetnud. Lapsepõlvemaale tagasiminek toob kaasa ka armumise prantslannasse, lõpuks château’sse elama asumise. Ootasin filmilt veidi enamat, oli natuke liiga sentimentaalne, kuidagi ei meenutanud Ridley Scotti parimaid filme (nt “Black Hawk Down”, “Gladiator” ja “American Gangster”). Siiski pakkus mõne südamliku hetke.

Selle filmi kõrvale muidugi sobis sealtkandi vein – Comtadine Puymeras Le Chasseur 2009 (95% Syrah, 5% Grenache). Noore veini kohta üllatavalt küps, tugeva, aga mitte häiriva happega. Valmistaja kinnitusel peaks see vein küpsema 5-10 aastat, vist tulekski paar pudelit keldrisse osta, et vaadata, mida see vein kujutab 4-5 aasta pärast. Seda enam, et sealmail (Chôte-du-Rhône) oli 2009 väga hea aasta. Seda veini müüb Eestis 75cl (Kompanii 4, Tartu), hinnad on selles väikeses veinipoes ehk soodsamadki kui marketites. Ning üht asja tuleb kindlasti mainida – head ja asjatundlikku teenindust. Nuriseda võiks ehk veidi väikese valiku üle, aga kuuldavasti peaks lähiajal sortiment laienema ka Portugali veinidega (ise loodan, et kord on seal ka hispaanlased korralikult esindatud).

Miłoszi "Sünnimaa Euroopa"

Miłoszi “Sünnimaa Euroopa” tõusis uuesti Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelisse, koguni teisele kohale. Tõusu taga on kahtlemata Märt Väljataga arvustus 12. juuli “Postimehes” (MV: “Sünnimaa Euroopa” on kaasakiskuv ja õpetlik raamat.) Muidugi ei maksa arvata, et Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelis olemine mingit olulist müüki tähendaks, kahe müüdud eksemplariga jõuab kindlasti nädala edetabelisse (suvel kohe raudselt), seitsme müüdud raamatuga edetabeli esimesse poolde. Et kunagi ei näidata seal edetabelis kohtade jagamist, siis oletan, et eespool on sama müügihulgaga need raamatud, mille ostmise akt toimus varem. Allpool pikem lõik “Sünnima Euroopast”, selline ajaloolisi taustu valgustav. Ja olgu see lõik pühendatud kõigile kirjanduskriitikutele!

"Edasi-tagasi liikuvate rinnetega sõda, kus peamisteks relvadeks olid mõõk ja vintpüss, käis suurte panuste peale. Võib öelda, et selles sõjas oli peaosa poolakate juhil Piłsudskil. Mulle tundub, et sellele väljapaistvale isikule heidaks palju valgust paralleel tema vaimse sugulase Feliks Dzierżyńskiga. Mõlemad pärinesid vaesunud šlahtast, nende sünnikohad olid ajaloolisel Leedumaal üsna lähestikku, mõlemast sai elukutseline revolutsionäär, mõlemat ühendas relvastatud võitlus ja istumine tsaaririigi vanglates koos poola romantiliste luuletajate lugemisega. Kes teab, võib-olla olid mõlemad rohkem luuletajad kui poliitikud, aga luuletajad, kes kasutasid tindi asemel verd. Algul vaid väikene erinevus nende sotsialistlikus suundumuses, aga sündmuste keeris viis neid teineteisest järjest kaugemale, vahel võib üksainus liivatera määrata suuna, kuhu kulgeb kellegi saatuse laavavool. Kui esimese sihiks oli eelkõige vabanemine Venemaast – kas siis tsaristlikust või mitte –, siis teine panustas maailmarevolutsioonile ja Lenini parema käena oli tal piiramatu võim tohutu riigi kehade ja hingede üle.
    Piłsudski sõjaline tegevus revolutsioonilise Venemaa vastu ei seletu tema sooviga korraldada ristiretke kommunismi vastu. Valgekaartlastesse suhtus ta sama umbusklikult, nähes ette halvemaidki tagajärgi, kui võidaksid “Ühtse ja jagamatu” pooldajad. Ainult Piłsudski päritolu seletab tema otsuseid. Poola oma etnilistes piirides oli talle võõras mõiste ja tegelikult ta sellest eriti ei hoolinud. Tema tee oli ette määratud paljude põlvkondade Rei Publicae visiooniga, nii nagu see oli säilinud kollektiivses mälus oma viimasest faasist XVIII sajandil. Ta tahtis ühendada Poola kuningriigi ja Leedu vürstiriigi alasid, sihiks ei olnud rahvusriik. Anakronistlik või siis ka liiga moderne unelm – sõltuvalt sellest, milliseid vorme võttis tegelikkuses. Tärkava rahvusluse ajajärgul oli selline püüdlus liiga hiline ja liiga varane. Piłsudski peamisteks vaenlasteks olid Poola rahvuslased – ja nendega vastandumise tõttu nägi vasakpoolne liberalism temas liitlast.
    Ebaõnn, mis tabas teda Dneprini ulatuva Rzeczpospolita taastamisel – pidagem meeles, et Piłsudski arusaama järgi ei olnud tegemist kallaletungiga Venemaale, vaid lihtsalt tsaaririigi poolt anastatud maade tagasivõtmisega –, tõi lahingud Varssavi külje alla ja muutis panust: nüüd oli küsimus elus ja surmas, ehk siis Poola liitmises Nõukogudemaa külge. Võiduka Punaarmee järel liikus juba Nõukogude Poola kokkupandud valitsus, mille väljapaistvaim kuju oli Feliks Dzierżyński. Võib oletada, et just temast oleks saanud Poola tegelik valitseja.
    Progressiivse inimkonna sümpaatia kuulus Venemaale kui vabaduse koidikule, mitte poolakatele, ja Lääne-Euroopa sadamates puhkesid streigid, mis olid suunatud ehmunud Entente’i riikide Poolale mõeldud laskemoonasaadetiste vastu. Mis oleks juhtunud, kui Piłsudski väed poleks võitnud lahingut Varssavi all 1920. aasta augustis? Võib teha üksnes oletusi. Kuidas oleksid reageerinud nüüd oma kaotusest löödud sakslased, kui revolutsioon oli jõudnud nende külje alla? Kas Trotski ei kaotanud oma elu lahingut mitte juba Varssavi all? Balti riigid poleks suutnud loomulikult vastu pidada ja Leedu sõdurid, kes tulistasid Poola soomusrongi, pidid seda tegema pigem näiliselt kui sellele tõsimeeli kaotust soovides. Üks on selge: minust oleks saanud, nagu minu miljonitest eakaaslastestki, keegi teine, ma oleksin kandnud komsomoli punast lipsu ning katekismuse asemel neelanud vulgaarmarksismi tablette. Seda seost, mis oli minu saatuse ja tanki mootorit remontivate käte vahel, ei osanud ma tollal näha. Kui Esimese maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, ei oleks prantsuse lapse elukäik eriti muutunud. Aga siin oli kaalukausil hoopis midagi muud.
    Piłsudski pidas vastu ja sai sellega Isamaa Isa tiitli, nii nagu Mannerheim Soomes. Rahuleping oli kompromiss. Paljude eurooplaste jaoks oli Saksamaa jagamine pärast Hitleri lüüasaamist midagi pretsedenditut. Euroopa idaalade elanikele tähendas see vaid piiride nihutamist juba ennegi teada reeglite järgi. 1921. aasta rahu jagas kaheks Ukraina ja Valgevene (Leedu kõrval kaks Suurvürstiriigi etnilist territooriumi, mis polnud ei poola ega vene). Sel kombel tekkis kergestisüttiv tsoon ja Moskva valitsus kasutas meelsasti taasühendamise loosungit, lähtudes eeldusest, et kel on osa, see peab saama ka ülejäänu. See oli Venemaa riiklik huvi, sest ilma XVIII sajandi lõpul hõivatud Ukraina ja Valgeveneta oleks Venemaa muutunud peaaegu Aasia riigiks."


Veinist – Hacienda Albae 2005. 100% Tempranillo, kuus kuud tammes (80% ameerika tamm, 20% prantsuse tamm, 70% vaatidest uued). Intensiivne, aga mitte pealetükkiv, veidi pipraselt alkohoolne (alkoholisisaldus küll vaid 13,5%). Järelmaitse kuivapoolne, tugevate tanniinidega. Jõulisem kui tavapärane Tempranillo-vein.
    Hacienda Albae on veel noor veinimaja, asutatudki 2005. Seepärast ei ole nende veinidel veel DO tähistust, aga arvatavasti praegune maakonnaveini tähistus (Vino de la Tierra) muutub peatselt DO-ks – veinimaja on saanud juba mitu auhinda. Meil müüb Hacienda Albae nelja veini netipood vivavein.ee.

Pilch, Wittgenstein ja Beronia Reserva

Viimastel õhtutel olen lugenud Jerzy Pilchi “Päevaraamatut”. (Eesti keeles on temalt ilmunud kaks romaani: “Muud mõnud” (LR 2001) ja “Kange ingli tiiva all” (LR 2004).) Muidu päris huvitav, ent diagonaalis olen silmad üle libistanud lõikudest, kus Pilch räägib jalgpallist – see inimtegevuse valdkond ei paku küll mingit huvi, isegi läbi Pilchi vaimuka prisma mitte. Pilch kirjutab muu hulgas ka Wittgensteinist – et kui majaperenaine temalt küsis, mida Wittgenstein soovib hommikueineks, siis filosoof vastas: “Ükskõik mida, peaasi, et kogu aeg oleks üks ja sama.” Pilchi arvates on tegemist kõigi vanasõnade ja aforismide arhetüübiga, tema arvates on see ka ainus Wittgensteini arusaadav lause. Tõsi, ka Leszek Kołakowski on kirjutanud: “...kuigi olen lugenud nii Wittgensteini enda teoseid kui paari väga head käsitlust temast, ei tea ma ikka veel, mida ta õieti taotleb (see on küll minu enda, mitte Wittgensteini puudus).” Niipalju siis Wittgensteinist.

Nagu ikka, veinist ka – Beronia Reserva 2005. Väga täidlane ja küps vein, pigem moodsam ja mahlakam Rioja (89% Tempranillo, 6% Mazuelo, 5% Graciano). 18 kuud ameerika ja prantsuse tammes, 24 kuud pudelis. Maitses tamme, pipart ja maasikat. Hind Maximas 11.95 €, aga mujal Euroopas on Beronia Reserva 2005 keskmine hind koguni 18 €. 2005 oli Riojale väga hea aastakäik, Beronia Reserva 2005 peaks küpsema veel 2014. aastani. Maximas on veinivalik nagu meil ikka, aga selle vahega, et sealt võib leida väga häid aastakäike – Maximas käib tavaliselt selline klient, kes eriti veini ei osta, seetõttu õnnestubki sealt vahel midagi huvitavat leida. Tartu Anne tn Maximast ostsin küll viimase 2005.a. Beronia Reserva ära, selle asemele on tulnud 2007.a. Reserva, mis minu arust tahaks ehk veel veidi küpsemist (ka aastakäik pole nii hea). Hiljuti oli näiteks Maximast saada ka Campo Viejo 2001.a. Reservat – ka väga hea aastakäik Riojale.