1992
Nõukogude ajal ei tohtinud Poolas rääkida “Suurest Prantsuse revolutsioonist”; omadussõna “suur” oli reserveeritud Vene revolutsioonile, täpsemini selle ühele osale: bolševike oktoobriülestõusule ja õnnestunud võimuhaaramisele. On muidugi vaieldav, kumb neist sündmustest oli “suurem”, aga tagasi vaadates ei saa eitada, et kommunistide võimuhaaramine oli meie sajandi suurim sündmus – mitte ideaalide ülevuse tähenduses ja kindlasti mitte võimuhaaramisele järgnenud epohhi toreduse mõttes, vaid seetõttu, et ühelgi teisel poliitilisel faktil ei olnud inimkonna jaoks nii palju ja nii kaugeleulatuvaid tagajärgi.
Kui me räägime Vene revolutsioonist, siis peame üldiselt silmas perioodi 1917. aasta veebruarist oktoobrini; Nõukogude propaganda tegi kõik, et pisendada veebruarirevolutsiooni tähtsust või see üldse ajaloost kustutada – mis üsna olulisel määral ka õnnestus: paljud inimesed Läänes, kes pole ju kirjaoskamatud, usuvad, et bolševikud kukutasid tsaarivõimu 1917. aasta oktoobris.
Küsimus sellest, millal õieti algas revolutsioon, sõltub mingil määral ajaloolistest konventsioonidest. Richard Pipes ütleb oma raamatu “Vene revolutsioon” eessõnas, et revolutsiooniline protsess laiemas tähenduses kestis juba XIX sajandi lõpust, kitsamas tähenduses 1905. aastast alates. Hoolimata 1905. aasta revolutsiooni lüüasaamisest ja hilisemast revolutsioonilise liikumise nõrgenemisest, olid 1917. aasta sündmused sellesama protsessi jätkuks. Loomulikult peame alati meeles pidama, et Vene revolutsiooni ei tohi samastada lihtsalt bolševike võimuhaaramisega. Revolutsiooniline liikumine oli suurel määral spontaanne, tõeliselt massiline liikumine, mida bolševistlik partei oskas väga osavalt ära kasutada oma diktatuuri kehtestamiseks. Revolutsioon ise kui selline ei olnud bolševistlik, vaid nõukogulik, see tähendab, et selle eesmärgiks oli “nõukogude võim”; teiste sõnadega, revolutsiooni ideoloogiliseks vundamendiks oli anarhistlik fantaasia. Sündmused Venemaal tõestasid midagi, mis oli ette teada: et anarhistlik revolutsioon suudab tõesti hävitada olemasoleva korra, lõhkuda poliitilised institutsioonid ja tekitada kaose, aga see võib õnnestuda vaid siis, kui ei leidu ühtegi organiseeritud liikumist, kelle sihiks on üldist demoraliseeritust ja kaost ära kasutades oma despootliku korra kehtestamine; aga on üsna ebatõenäoline, et sellist liikumist ei leidu. Bolševike parteid ei huvitanud tegelikult “nõukogude võim”, vaid omaenda diktatuur; bolševikud teadsid seda ja rääkisid avalikult oma kavatsustest nii enne revolutsiooni kui revolutsiooni ajal – ehkki nad kasutasid kuni lõpuni loosungit “kogu võim nõukogudele”.
Kuigi on üldtuntud tõde, et revolutsiooni võitlejad ei tea kunagi, mida nad teevad – see puudutab kõiki revolutsioone läbi kogu ajaloo –, ei olnud bolševike parteil kahtlust ühes põhimõttelises küsimuses: see tahtis absoluutset võimu ja selle ta ka sai. Kahtlemata uskus enamik bolševikke tõepoolest, et pärast võitluste, sõdade ja türannia täpsemalt määratlemata ajajärku juhivad nad inimkonna lõplikult õigluse, rahu ja heaolu kuningriiki. Lenin ise visandas oma kuulsas pamfletis “Riik ja revolutsioon”, mis oli kirjutatud vaevalt paar nädalat enne 1917. aasta oktoobrisündmusi, peaaegu anarhistliku visiooni kommunistlikust ühiskonnast ja tõenäoliselt ei olnud selles mingit küünilist mäng – Lenin võis tõesti oma sõnu uskuda. Ent juba veidi hiljem kordas ta seda, mida oli kirjutanud kaksteist aastat tagasi, esimese Vene revolutsiooni ajal: proletariaadi diktatuuri olemuseks (“diktatuur teaduslikus mõistes”, nagu ta ütles, naljakalt usaldades omadussõna “teaduslik”) on absoluutne võim, mida ei piira ükski seadus, ning mis toetub otsesele ja varjamatule vägivallale. Lenin lisas ka, et seni ei saa olema mingit vabadust ega mingit demokraatiat (just sellised olid tema sõnad) kuni kommunism pole täielikult võitnud kogu maailmas.
Hoolimata kommunistliku revolutsiooni suurest tähtsusest, ei olnud selle võit üldsegi ette kindel. XX sajandi algul võis õigustatult oodata tsaarivõimu kokkuvarisemist, aga mitte kommunismi triumfi. See viimane sai teoks ootamatute juhuste ja uskumatute kokkusattumuste tulemusel: asi ei olnud üksnes Esimeses maailmasõjas, mis oli loomulikult peamine asjaolu, vaid ka paljudes teistes sündmustes, nagu näiteks kindral Kornilovi arvatav võimuhaaramine (Pipes tõestab veenvalt, et Kornilov ei kavandanud kunagi sellist putši; seda kujutasid endale ette Kerenski ja need, kes temasse uskusid, kaasa arvatud – veel üsna hiljuti – ka meie ise). Seda, et Lenini isiklik panus oli võidu möödapääsmatu tingimus, tunnistas isegi Trotski, hoolimata oma usust “ajaloo seadustesse”. Ehkki pärast võimuhaaramist – mis kestis mitu kuud kuni Asutava Kogu lõpliku laialiajamiseni 1918. aasta jaanuaris – oli mitu olukorda, kui bolševistlik võim oleks võinud langeda, ja Lenin teadis seda. Vaatamata oma fantaseerimiskalduvustele (1919. aasta juulis kuulutas ta, et kommunism võidab ühe aasta jooksul üle kogu maailma), oli ta kaine poliitik. Lenin uskus näiteks, et jakobiinide hukutav majanduspoliitika andis suurepäraseid tulemusi, aga pärast mõnda aega nende jäljendamist – nõndanimetatud sõjakommunismi raames – mõistis ta, et maa on kuristiku äärel, ja andis korralduse tagasikäiguks piisavalt vara, et mitte jagada Robespierre’i saatust.
Oktoobrirevolutsioon oli niisiis hukatuslike tagajärgedega juhus. Ent osa asjatundjaid arvab, et see polnud täielikult juhus; nende arvates tuleb riigi järk-järgulise liberaliseerimise protsessi, mille alguseks olid Aleksandr II reformid, mõista kui ajaloolist vahepala; ja bolševikud, taastades – küll teise nime all – sunnismaisuse ja orjuse, pöördusid tagasi Venemaa “loomuliku” hinge ja vaimu poole. Loodame, et lähimad aastad (või dekaadid) muudavad seda sünget pilti Venemaast kui igavesest orjade maast. Loomulikult on liiga vara avastada viimase kolme aasta sündmustes mingit “ajaloolist tähendust”. Isegi kui on tegemist järjekordse “vahepalaga”, siis ikkagi on see viimased nelikümmend aastat – alates Stalini surmast – kestnud protsessi kulminatsioon. Selle aja jooksul muutus totalitaarne režiim aina saamatumaks; vastupidiselt revolutsioonile oli kontrrevolutsioon väga pikk protsess, paljude tõusude ja mõõnadega, murdepunktide ja pööretega, mida saatsid selle loojate illusioonid ja enesepettused; kontrrevolutsiooni loojate hulka kuulusid paradoksaalselt nii kommunistlikud juhid kui ka nende ohvrid, nii Stalini-järgsed despoodid, kes ei näinud ette oma tegude tagajärgi, kui ka dissidendid, keda esimesed sulgesid vanglatesse ja psühhiaatrilistesse piinakambritesse. Läbi kõigi nende aastate oli õigus veendunud stalinistidel; nende sõnum kõlas lühidalt nõnda: ärge proovige kommunismi liberaliseerida või inimlikumaks teha, sest nii te hävitate selle lõpuks. Veel kord sai kinnitust vana tõde: poliitilises tegevuses ei tähenda head kavatsused suurt midagi.
Kui me usume koos Hegeliga, et läbi aegade märgivad õnne aegu tühjad leheküljed ajalooraamatus, siis tuleb öelda, et seitsekümmend aastat nõukogude võimu ei ole kindlasti tühjad lehed; neid ei saa ka nimetada kaotatud aastakümneteks. Venelased võivad nüüd naasta oma revolutsioonieelsete sümbolite juurde, muuta linnade ja tänavate nimesid, aga nad ei saa tühistada neid aastaid, mis olid täis lõputuid kannatusi – mida nad kahjuks ise endale põhjustasid –, ja alustada nullist, justkui poleks midagi juhtunud. Saabuval ajalooepohhil kannavad nad Nõukogude mineviku koormat mitte üksnes majanduses, vaid ka oma vaimus. Ideoloogilistes kategooriates on revolutsioonid tihti pöördepunktideks, aga tegelikus elus mitte kunagi. Samamoodi on ka kontrrevolutsiooniga. Minevikku võib needa, aga seda ei saa olematuks teha.
Friday, November 21, 2014
Leszek Kołakowski "Pagenduse kiituseks"
1985
XX sajandi nii populaarsel persoonil nagu intellektuaal paguluses on uhked eelkäijad: Anaxagoras, Empedokles, Ovidius, hiljem Dante, Ockham, Hobbes, veelgi hiljem Chopin, Mickiewicz, Herzen, isegi Victor Hugo. Ent enamikul juhtudest on kaasaegsed emigrandid pigem pagulased kui pagendatud selle sõna otseses tähenduses. Enamasti neid ei saadetud oma kodumaalt välja, kas kohtu otsusega või ilma, vaid nad pagesid poliitilise tagakiusamise eest, vangistamise ja surma ohus, või siis ka lihtsalt tsensuuri kitsenduste alt.
See vahetegemine on oluline psühholoogilistel põhjustel. Tihti tunnevad inimesed, kes ise põgenesid türanlike režiimide alt, end veidi ebamugavalt. Neid ei ähvarda enam oht ja raskused, millega tuleb iga päev kokku puutuda kogu nende rahval. Probleemi ei saa lahendada ühemõtteliselt; ei ole võimalik määrata kindlaks selgeid reegleid, mis ütleksid, millal oli pagulusse minek õigustatud ja millal mitte. Lihtne on märgata, et poleks olnud mingit kasu, kui Einstein või Thomas Mann oleksid jäänud natsi-Saksamaale või kui Chagall ei oleks lahkunud nõukogude Vitebskist. Teisest küljest, Poolas või Nõukogude Liidus elab palju inimesi, keda võimud suurima heameelega saadaksid kuhugi teise riiki, aga need inimesed keelduvad kangekaelselt kodumaalt lahkumast, otsustades vangla, tagakiusamise ja kitsikuse kasuks. Kes söandaks öelda, et neil pole selleks õigust. Solženitsõn ja Bukovski tuli vägisi maalt välja saata, et nad võiksid jagada sadade väljapaistvate intellektuaalide saatust, keda nõukogude võimud varsti pärast revolutsiooni riigist välja saatsid. Paljudele Poola Solidaarsuse juhtidele pakuti vabadust, kui nad emigreeruvad, aga nad ütlesid ära – mõned neist on ikka veel vanglas, teised võivad varsti sinna sattuda. Milan Kundera lahkus Tšehhoslovakkiast, Czesław Miłosz Poolast ja nende kogemustest sündisid tänapäeva kirjanduse suurteosed. Václav Havel jäi oma kodumaale, nii nagu ka Zbigniew Herbert. Ja kõigile neile inimestele oleme palju tänu võlgu. Manni “Doktor Faustus” ja Nabokovi romaanid on paguluse vili, nii nagu ka Conradi, Ionesco ja Koestleri teosed, aga “Gulagi arhipelaagi” ei oleks saanud kirjutada paguluses. Ei ole võimalik määratleda kindlaid reegleid, mis ütleksid, millal on pagulusse mineku otsus õigustatud.
Kui me räägime “intellektuaalist paguluses”, siis peaaegu alati peame silmas kedagi, kes põgenes mingisuguse rõhumise eest ja eeldame, et pagulus, isegi sunnitud, on paljudel mõjuvatel põhjustel parem kui kodumaale jäämine. Venemaa eripäraks (võib-olla selle suuruse tõttu) oli maapakku saatmine oma riigi piires; pagendatu sai kaks halba asja korraga: pidi lahkuma kodukohast ja elama ikka samas repressiivrežiimis, mille all ta oli ka enne pagendusse saatmist (loomulikult olid ka sel puhul kannatused erinevad – piisab kui võrrelda kahte pagendust: Puškin Krimmis ja Sahharov kinnises linnas Gorkis). Minnes sellest küsimusest mööda, võime pidada ilmselgeks, et pagulusel on nii head küljed (vabadus) kui ka halvad (juurtetuse tunne, ületamatud raskused võõra keelega).
Aga ei ole ilmselget vastust küsimusele, kas pagulus on ainult vähema kurja valimine või pakub see mingeid uusi vaimseid võimalusi. Me võime otsida vastust sellele küsimusele, vaadates kõige kogenumaid pagulasi, pagendatuid par excellence, juute.
Kuni nad elasid getodes, kaitstes oma identiteeti väga keeruliste rituaalide ja tabude kestaga (võib-olla see nende seaduste keerukus aitaski neil püsima jääda: jumalakartlik juut ei saanud võõraste keskel elades oma tavasid järgida; juba ise nende tavade määratu hulk sundis juute elama oma kogukonnas ega lasknud sulanduda kristlaste ühiskonda), kerkis nende seast palju väljapaistvaid talmudi- ja piibliuurijaid, aga nende kultuur eksisteeris suletud enklaavis. Kangekaelselt säilitasid nad südames ja mõtetes pilti kaotatud kodumaast, kristliku maailma kultuuri suhtes olid nad rohkem või vähem ükskõiksed. Jumalakartliku hassiidi jaoks ei olnud vahet, kas ta elab Varssavis, Šanghais või Buenos Aireses; ta hoidis tema hoole alla usaldatud usku ja selle kaitsmisest piisas, et toita tema vaimuelu. Aga kui hakkasid murenema getode müürid nõndanimetatud emantsipatsiooni survel (tuleb meeles pidada, kui mitmetähenduslik on see väärtustav mõiste), siis tungisid juudid Euroopa vaimuelu territooriumile kiiresti ja tõhusalt. Mõned neist – Marx, Freud ja Einstein – suutsid vallutada maailma, tuhanded juudid kuulusid varsti tsivilisatsiooni kõigi valdkondade eliiti: nii teaduses, kunstis kui poliitikas. Justkui tänu sellele, et nad emigreerusid oma kollektiivsest pagulusest, said neist põgenikud nüüdisaegses tähenduses. Ometigi, vaatamata pingutustele, ei õnnestunud enamikul neist täielikult kaotada kunagist identiteeti ja lõplikult assimileeruda. Hõimud, kelle keskel nad elasid, suhtusid neisse kui võõrastesse ja arvatavasti just selline ebaselge staatus, selgeltmääratletud identiteedi puudumine, lubas neil näha ja panna kahtluse alla rohkem asju kui suutsid inimesed, kes olid rahul oma sünnipäraga, selge kuuluvustundega. Tahaks öelda, et antisemiidid (kui nad ei formuleerinud oma vaateid sellise argumendiga nagu gaasikambrid) olid suurel määral juutide nii paljude väljapaistvate saavutuste taga, just seepärast, et tõkestasid neile tee sellesse moraalsesse ja intellektuaalsesse turvalisusesse, mille annab hõimukuuluvus – olla prantslane, poolakas, venelane või sakslane – ja jätsid juudid kõrvalseisjate privilegeeritud positsiooni.
On ilmselge, et kõrvalseisja staatus on privilegeeritud tunnetuslikel põhjustel. Turist märkab tihti asju, mida kohalikud ei märka, sest nende jaoks on tegemist elu loomuliku koostisosaga (mulle tuleb meelde selline Ameerikat külastanud turist nagu Alexis de Tocqueville).
Piibli rahva jaoks, nii kristlaste kui juutide jaoks, on pagulus siin Maal inimeste jaoks tavaline ja vältimatu saatus. Võib minna veelgi kaugemale öeldes, et pagendamise müüt on iga religiooni lätetel ja iga tõeliselt religioosse kogemuse loomuses. Iga religiooni sõnumis peitub usk, et meie kodu on kusagil mujal. Ent sellest veendumusest võib teha kaks täiesti erinevat praktilist järeldust. Üks on põlgus kõige vastu, mis on maine, lõpuks ka elu enda vastu, mis ei saa tuua midagi peale hädade ja kannatuste: sellise veendumuseni viib tihti budistlik tarkus. Aga võib ka arvata, et pagulus on inimkonnale antud määratu võimalus, mida tuleb kasutada tagasiteel Isa juurde. Selline usk domineerib judeokristliku tsivilisatsiooni peavooludes. Täielik põlgus mateeria, keha ja maiste väärtuste vastu oli kristluse ajaloos marginaalne nähtus. Kristluse tuuma võib kokku võtta nii: me elame pagenduses ja me ei tohi seda kunagi unustada, seepärast peavad kõik ajalikud hüved ja sihid olema suhtelised ja teisejärgulised, aga need on ometigi reaalsed ja meie loomulik kohus on neid kasutada – Loodus on vastane, kes tuleb alistada, aga teda ei tule eitada.
Oletame, et õigus on teoloogidel, kes ütlevad, et meie esivanemad Eedenis oleksid kogenud kehalist armastust ja toonud ilmale järglasi isegi sel juhul, kui oleksid kiusatusele vastu seisnud ja jäänud õnnistatud teadmatusse Heast ja kurjast. Aga siis ei oleks keegi saanud esile kutsuda inimkonda sellisena, nagu meie teda tunneme: loomisvõimelisena.
Just see felix culpa ja selle järgnenud pagendus koos kannatuste ja ohtudega rebisid inimesed välja taevaliku rahu seisundist ja jätsid nad silmitsi kurja, ohtude, võitluste ja valuga ning lõid inimeksistentsi vältimatud tingimused. Looming tekkis ebakindlusest, teatavat laadi pagendusest,
kodutuse kogemusest.
Filosoofia võib pagenduse fakti eitada või – nagu sooviksid kristlased – seda maha vaikida; nii tegidki tavaliselt empiristid, naturalistid, materialistid ja stsientistid. Filosoofia võib pagenduse fakti ka aktsepteerida ja proovida leida tagasiteed inimese ja olemise lõpuks saabuva leppimise juurde – selline on Hegeli lähenemine. Aga võib seda fakti ka tunnistada, seejuures uskumata, et meie saatust on võimalik muuta; sel kombel oleme määratud lakkamatule igatsusele olematu paradiisi järele; eksistentsiaalsel filosoofial õnnestus kõige paremini väljendada seda sünget visiooni – valgustuse kibedat vilja.
Kristlikku mõistet esimesest pagendusest saab laiendada ja hõlmata sellega ka teist pagendust, see tähendab, pagendust pagendusest, samuti kolmandat ja neljandat. (Võib näiteks väita, et Spinoza oli neljakordne pagulane: välja aetud juudi kogukonnast, mis oli asunud Amsterdami pärast kogukonna väljasaatmist Portugalist, kus nad elasid pärast pagendamist Eretzist, mis oli neile Jumala poolt määratud elupaik pärast Eedenist väljaajamist).
Pagendust võib võtta õnnetusena, aga ka väljakutsena, see võib olla nii meeleheite allikas kui valulik stiimul.
Võib rääkida võõrast keelt sellepärast, et oleme selleks sunnitud, aga sealt võib otsida ka lingvistilisi aardeid, mis on olemas üksnes seal ja mis on lisaks ka veel tõlkimatud; sel kombel võime rikastada oma mõistust, mitte ainult arusaamiseks vajalikke tehnilisi oskusi. Võime võrrelda oma vaatenurka ehk siis võõra vaatenurka kohalike vaatenurgaga ja sel kombel panna kerkima mõttepärmi, mis tihti osutub loominguliseks ja kasulikuks mõlemale poolele. Uuem ajalugu kubiseb sellistest näidetest. Aga ma ei tunne siiski ühtki teost, kus käsitletaks kultuurilist rolli, mida Euroopa ajaloos on etendanud eri laadi pagulused, individuaalsed ja kollektiivsed.
Ent ei ole kahtlust, et ilma nende kõigi, kas religioossetev või poliitiliste pagenduste ja pagulusteta, ilma nende põgenike ja emigrantideta oleks Euroopa intellektuaalne ja kunstielu hoopis teistsugune. Võtame näiteks hugenotid Inglismaal ja Hollandis; Itaalia kristlikud radikaalid ja unitaarid, kes otsid varjupaika XV sajandi teisel poolel tollal väga tolerantsest Poolast; Poola unitaarid – varase valgustusfilosoofia alusepanijad – Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel; Ibeeria maadest välja aetud juudid; kommunistide võimu alt põgenejad Kesk- ja Ida-Euroopast. Kõik nad andsid panuse, vahel vägagi olulise, neid vastu võtnud maade tsivilisatsiooni, isegi kui vahel suhtuti neisse seal kahtluse ja vaenuga. Emigrantidel Kolmandast Reichist oli määratu mõju Ameerika intellektuaalsele elule. Mõned ütlevad, et see oli halb mõju, aga kes võiks teada lõplikku bilanssi?
Kas me tahame või mitte, aga peame teadmiseks võtma, et elame põgenike, emigrantide, rändurite ja hulkurite ajastul, kes käivad ringi mööda kontinente ja mõtlevad heldimusega vaimsest või etnilisest, taevasest või maisest, tõelisest või kujuteldavast kodumaast.
Täielik kodutus on talumatu – see kõigutaks inimeksistentsi aluseid. Kas täiuslik kosmopolitism on võimalik? Diogenes Laertios kirjutas: Anaxagoraselt küsiti, kas tema kodumaa ei lähe talle tõesti korda, mispeale too vastas, et läheb vägagi ja osutas taevale. Mõned ütlevad midagi sarnast tänapäevalgi: kinnitavad, et neid ei huvita hõim, kelle sekka nad sündisid, ja et neil ei ole sellega mingeid sidemeid; võib kahelda, kas sellised avaldused on ikka tehtud puhtsüdamlikult.
Inimeste kõrval, kes on põgenud türannia alt või oma kodumaalt pagendatud, on terveid rahvaid, kes kodumaalt lahkumata jäeti ilma oma riigi kodakondsusest, sest nad olid sattunud võõra riigi valitsemise alla ja pidid hakkama selle kodanikeks – ilma et oleksid seda võõrast riiki hakanud pidama omaks. Selline on Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste saatus – loodame, et ajutine. Kaheks rebitult neid enda omandiks pidava riigi ning isamaa vahel, mida nad hoida tahaksid, sattusid nad poolpagendatute ebaselgesse staatusesse. Võõras võim proovib röövida inimestelt ajaloolist mälu, võltsides ja muutes seda vastavalt antud hetke poliitilistele nõuetele. Aga kollektiivne mälu on isamaa. Kui pool Euroopast niimoodi juurtetuks sunniti, mida võib oodata teine pool? Kas kogu maailm on määratud sisemisele poolpagendusele? Kas Jumal tahab meile meelde tuletada – üsna jõhkral kombel –, et pagendus on inimolu püsiv osa? Selline meeldetuletus on halastamatu, ent õigustatud.
XX sajandi nii populaarsel persoonil nagu intellektuaal paguluses on uhked eelkäijad: Anaxagoras, Empedokles, Ovidius, hiljem Dante, Ockham, Hobbes, veelgi hiljem Chopin, Mickiewicz, Herzen, isegi Victor Hugo. Ent enamikul juhtudest on kaasaegsed emigrandid pigem pagulased kui pagendatud selle sõna otseses tähenduses. Enamasti neid ei saadetud oma kodumaalt välja, kas kohtu otsusega või ilma, vaid nad pagesid poliitilise tagakiusamise eest, vangistamise ja surma ohus, või siis ka lihtsalt tsensuuri kitsenduste alt.
See vahetegemine on oluline psühholoogilistel põhjustel. Tihti tunnevad inimesed, kes ise põgenesid türanlike režiimide alt, end veidi ebamugavalt. Neid ei ähvarda enam oht ja raskused, millega tuleb iga päev kokku puutuda kogu nende rahval. Probleemi ei saa lahendada ühemõtteliselt; ei ole võimalik määrata kindlaks selgeid reegleid, mis ütleksid, millal oli pagulusse minek õigustatud ja millal mitte. Lihtne on märgata, et poleks olnud mingit kasu, kui Einstein või Thomas Mann oleksid jäänud natsi-Saksamaale või kui Chagall ei oleks lahkunud nõukogude Vitebskist. Teisest küljest, Poolas või Nõukogude Liidus elab palju inimesi, keda võimud suurima heameelega saadaksid kuhugi teise riiki, aga need inimesed keelduvad kangekaelselt kodumaalt lahkumast, otsustades vangla, tagakiusamise ja kitsikuse kasuks. Kes söandaks öelda, et neil pole selleks õigust. Solženitsõn ja Bukovski tuli vägisi maalt välja saata, et nad võiksid jagada sadade väljapaistvate intellektuaalide saatust, keda nõukogude võimud varsti pärast revolutsiooni riigist välja saatsid. Paljudele Poola Solidaarsuse juhtidele pakuti vabadust, kui nad emigreeruvad, aga nad ütlesid ära – mõned neist on ikka veel vanglas, teised võivad varsti sinna sattuda. Milan Kundera lahkus Tšehhoslovakkiast, Czesław Miłosz Poolast ja nende kogemustest sündisid tänapäeva kirjanduse suurteosed. Václav Havel jäi oma kodumaale, nii nagu ka Zbigniew Herbert. Ja kõigile neile inimestele oleme palju tänu võlgu. Manni “Doktor Faustus” ja Nabokovi romaanid on paguluse vili, nii nagu ka Conradi, Ionesco ja Koestleri teosed, aga “Gulagi arhipelaagi” ei oleks saanud kirjutada paguluses. Ei ole võimalik määratleda kindlaid reegleid, mis ütleksid, millal on pagulusse mineku otsus õigustatud.
Kui me räägime “intellektuaalist paguluses”, siis peaaegu alati peame silmas kedagi, kes põgenes mingisuguse rõhumise eest ja eeldame, et pagulus, isegi sunnitud, on paljudel mõjuvatel põhjustel parem kui kodumaale jäämine. Venemaa eripäraks (võib-olla selle suuruse tõttu) oli maapakku saatmine oma riigi piires; pagendatu sai kaks halba asja korraga: pidi lahkuma kodukohast ja elama ikka samas repressiivrežiimis, mille all ta oli ka enne pagendusse saatmist (loomulikult olid ka sel puhul kannatused erinevad – piisab kui võrrelda kahte pagendust: Puškin Krimmis ja Sahharov kinnises linnas Gorkis). Minnes sellest küsimusest mööda, võime pidada ilmselgeks, et pagulusel on nii head küljed (vabadus) kui ka halvad (juurtetuse tunne, ületamatud raskused võõra keelega).
Aga ei ole ilmselget vastust küsimusele, kas pagulus on ainult vähema kurja valimine või pakub see mingeid uusi vaimseid võimalusi. Me võime otsida vastust sellele küsimusele, vaadates kõige kogenumaid pagulasi, pagendatuid par excellence, juute.
Kuni nad elasid getodes, kaitstes oma identiteeti väga keeruliste rituaalide ja tabude kestaga (võib-olla see nende seaduste keerukus aitaski neil püsima jääda: jumalakartlik juut ei saanud võõraste keskel elades oma tavasid järgida; juba ise nende tavade määratu hulk sundis juute elama oma kogukonnas ega lasknud sulanduda kristlaste ühiskonda), kerkis nende seast palju väljapaistvaid talmudi- ja piibliuurijaid, aga nende kultuur eksisteeris suletud enklaavis. Kangekaelselt säilitasid nad südames ja mõtetes pilti kaotatud kodumaast, kristliku maailma kultuuri suhtes olid nad rohkem või vähem ükskõiksed. Jumalakartliku hassiidi jaoks ei olnud vahet, kas ta elab Varssavis, Šanghais või Buenos Aireses; ta hoidis tema hoole alla usaldatud usku ja selle kaitsmisest piisas, et toita tema vaimuelu. Aga kui hakkasid murenema getode müürid nõndanimetatud emantsipatsiooni survel (tuleb meeles pidada, kui mitmetähenduslik on see väärtustav mõiste), siis tungisid juudid Euroopa vaimuelu territooriumile kiiresti ja tõhusalt. Mõned neist – Marx, Freud ja Einstein – suutsid vallutada maailma, tuhanded juudid kuulusid varsti tsivilisatsiooni kõigi valdkondade eliiti: nii teaduses, kunstis kui poliitikas. Justkui tänu sellele, et nad emigreerusid oma kollektiivsest pagulusest, said neist põgenikud nüüdisaegses tähenduses. Ometigi, vaatamata pingutustele, ei õnnestunud enamikul neist täielikult kaotada kunagist identiteeti ja lõplikult assimileeruda. Hõimud, kelle keskel nad elasid, suhtusid neisse kui võõrastesse ja arvatavasti just selline ebaselge staatus, selgeltmääratletud identiteedi puudumine, lubas neil näha ja panna kahtluse alla rohkem asju kui suutsid inimesed, kes olid rahul oma sünnipäraga, selge kuuluvustundega. Tahaks öelda, et antisemiidid (kui nad ei formuleerinud oma vaateid sellise argumendiga nagu gaasikambrid) olid suurel määral juutide nii paljude väljapaistvate saavutuste taga, just seepärast, et tõkestasid neile tee sellesse moraalsesse ja intellektuaalsesse turvalisusesse, mille annab hõimukuuluvus – olla prantslane, poolakas, venelane või sakslane – ja jätsid juudid kõrvalseisjate privilegeeritud positsiooni.
On ilmselge, et kõrvalseisja staatus on privilegeeritud tunnetuslikel põhjustel. Turist märkab tihti asju, mida kohalikud ei märka, sest nende jaoks on tegemist elu loomuliku koostisosaga (mulle tuleb meelde selline Ameerikat külastanud turist nagu Alexis de Tocqueville).
Piibli rahva jaoks, nii kristlaste kui juutide jaoks, on pagulus siin Maal inimeste jaoks tavaline ja vältimatu saatus. Võib minna veelgi kaugemale öeldes, et pagendamise müüt on iga religiooni lätetel ja iga tõeliselt religioosse kogemuse loomuses. Iga religiooni sõnumis peitub usk, et meie kodu on kusagil mujal. Ent sellest veendumusest võib teha kaks täiesti erinevat praktilist järeldust. Üks on põlgus kõige vastu, mis on maine, lõpuks ka elu enda vastu, mis ei saa tuua midagi peale hädade ja kannatuste: sellise veendumuseni viib tihti budistlik tarkus. Aga võib ka arvata, et pagulus on inimkonnale antud määratu võimalus, mida tuleb kasutada tagasiteel Isa juurde. Selline usk domineerib judeokristliku tsivilisatsiooni peavooludes. Täielik põlgus mateeria, keha ja maiste väärtuste vastu oli kristluse ajaloos marginaalne nähtus. Kristluse tuuma võib kokku võtta nii: me elame pagenduses ja me ei tohi seda kunagi unustada, seepärast peavad kõik ajalikud hüved ja sihid olema suhtelised ja teisejärgulised, aga need on ometigi reaalsed ja meie loomulik kohus on neid kasutada – Loodus on vastane, kes tuleb alistada, aga teda ei tule eitada.
Oletame, et õigus on teoloogidel, kes ütlevad, et meie esivanemad Eedenis oleksid kogenud kehalist armastust ja toonud ilmale järglasi isegi sel juhul, kui oleksid kiusatusele vastu seisnud ja jäänud õnnistatud teadmatusse Heast ja kurjast. Aga siis ei oleks keegi saanud esile kutsuda inimkonda sellisena, nagu meie teda tunneme: loomisvõimelisena.
Just see felix culpa ja selle järgnenud pagendus koos kannatuste ja ohtudega rebisid inimesed välja taevaliku rahu seisundist ja jätsid nad silmitsi kurja, ohtude, võitluste ja valuga ning lõid inimeksistentsi vältimatud tingimused. Looming tekkis ebakindlusest, teatavat laadi pagendusest,
kodutuse kogemusest.
Filosoofia võib pagenduse fakti eitada või – nagu sooviksid kristlased – seda maha vaikida; nii tegidki tavaliselt empiristid, naturalistid, materialistid ja stsientistid. Filosoofia võib pagenduse fakti ka aktsepteerida ja proovida leida tagasiteed inimese ja olemise lõpuks saabuva leppimise juurde – selline on Hegeli lähenemine. Aga võib seda fakti ka tunnistada, seejuures uskumata, et meie saatust on võimalik muuta; sel kombel oleme määratud lakkamatule igatsusele olematu paradiisi järele; eksistentsiaalsel filosoofial õnnestus kõige paremini väljendada seda sünget visiooni – valgustuse kibedat vilja.
Kristlikku mõistet esimesest pagendusest saab laiendada ja hõlmata sellega ka teist pagendust, see tähendab, pagendust pagendusest, samuti kolmandat ja neljandat. (Võib näiteks väita, et Spinoza oli neljakordne pagulane: välja aetud juudi kogukonnast, mis oli asunud Amsterdami pärast kogukonna väljasaatmist Portugalist, kus nad elasid pärast pagendamist Eretzist, mis oli neile Jumala poolt määratud elupaik pärast Eedenist väljaajamist).
Pagendust võib võtta õnnetusena, aga ka väljakutsena, see võib olla nii meeleheite allikas kui valulik stiimul.
Võib rääkida võõrast keelt sellepärast, et oleme selleks sunnitud, aga sealt võib otsida ka lingvistilisi aardeid, mis on olemas üksnes seal ja mis on lisaks ka veel tõlkimatud; sel kombel võime rikastada oma mõistust, mitte ainult arusaamiseks vajalikke tehnilisi oskusi. Võime võrrelda oma vaatenurka ehk siis võõra vaatenurka kohalike vaatenurgaga ja sel kombel panna kerkima mõttepärmi, mis tihti osutub loominguliseks ja kasulikuks mõlemale poolele. Uuem ajalugu kubiseb sellistest näidetest. Aga ma ei tunne siiski ühtki teost, kus käsitletaks kultuurilist rolli, mida Euroopa ajaloos on etendanud eri laadi pagulused, individuaalsed ja kollektiivsed.
Ent ei ole kahtlust, et ilma nende kõigi, kas religioossetev või poliitiliste pagenduste ja pagulusteta, ilma nende põgenike ja emigrantideta oleks Euroopa intellektuaalne ja kunstielu hoopis teistsugune. Võtame näiteks hugenotid Inglismaal ja Hollandis; Itaalia kristlikud radikaalid ja unitaarid, kes otsid varjupaika XV sajandi teisel poolel tollal väga tolerantsest Poolast; Poola unitaarid – varase valgustusfilosoofia alusepanijad – Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel; Ibeeria maadest välja aetud juudid; kommunistide võimu alt põgenejad Kesk- ja Ida-Euroopast. Kõik nad andsid panuse, vahel vägagi olulise, neid vastu võtnud maade tsivilisatsiooni, isegi kui vahel suhtuti neisse seal kahtluse ja vaenuga. Emigrantidel Kolmandast Reichist oli määratu mõju Ameerika intellektuaalsele elule. Mõned ütlevad, et see oli halb mõju, aga kes võiks teada lõplikku bilanssi?
Kas me tahame või mitte, aga peame teadmiseks võtma, et elame põgenike, emigrantide, rändurite ja hulkurite ajastul, kes käivad ringi mööda kontinente ja mõtlevad heldimusega vaimsest või etnilisest, taevasest või maisest, tõelisest või kujuteldavast kodumaast.
Täielik kodutus on talumatu – see kõigutaks inimeksistentsi aluseid. Kas täiuslik kosmopolitism on võimalik? Diogenes Laertios kirjutas: Anaxagoraselt küsiti, kas tema kodumaa ei lähe talle tõesti korda, mispeale too vastas, et läheb vägagi ja osutas taevale. Mõned ütlevad midagi sarnast tänapäevalgi: kinnitavad, et neid ei huvita hõim, kelle sekka nad sündisid, ja et neil ei ole sellega mingeid sidemeid; võib kahelda, kas sellised avaldused on ikka tehtud puhtsüdamlikult.
Inimeste kõrval, kes on põgenud türannia alt või oma kodumaalt pagendatud, on terveid rahvaid, kes kodumaalt lahkumata jäeti ilma oma riigi kodakondsusest, sest nad olid sattunud võõra riigi valitsemise alla ja pidid hakkama selle kodanikeks – ilma et oleksid seda võõrast riiki hakanud pidama omaks. Selline on Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste saatus – loodame, et ajutine. Kaheks rebitult neid enda omandiks pidava riigi ning isamaa vahel, mida nad hoida tahaksid, sattusid nad poolpagendatute ebaselgesse staatusesse. Võõras võim proovib röövida inimestelt ajaloolist mälu, võltsides ja muutes seda vastavalt antud hetke poliitilistele nõuetele. Aga kollektiivne mälu on isamaa. Kui pool Euroopast niimoodi juurtetuks sunniti, mida võib oodata teine pool? Kas kogu maailm on määratud sisemisele poolpagendusele? Kas Jumal tahab meile meelde tuletada – üsna jõhkral kombel –, et pagendus on inimolu püsiv osa? Selline meeldetuletus on halastamatu, ent õigustatud.
Subscribe to:
Posts (Atom)