1985
XX sajandi nii populaarsel persoonil nagu intellektuaal paguluses on
uhked eelkäijad: Anaxagoras, Empedokles, Ovidius, hiljem Dante, Ockham,
Hobbes, veelgi hiljem Chopin, Mickiewicz, Herzen, isegi Victor Hugo. Ent
enamikul juhtudest on kaasaegsed emigrandid pigem pagulased kui
pagendatud selle sõna otseses tähenduses. Enamasti neid ei saadetud oma
kodumaalt välja, kas kohtu otsusega või ilma, vaid nad pagesid
poliitilise tagakiusamise eest, vangistamise ja surma ohus, või siis ka
lihtsalt tsensuuri kitsenduste alt.
See vahetegemine on oluline
psühholoogilistel põhjustel. Tihti tunnevad inimesed, kes ise põgenesid
türanlike režiimide alt, end veidi ebamugavalt. Neid ei ähvarda enam
oht ja raskused, millega tuleb iga päev kokku puutuda kogu nende rahval.
Probleemi ei saa lahendada ühemõtteliselt; ei ole võimalik määrata
kindlaks selgeid reegleid, mis ütleksid, millal oli pagulusse minek
õigustatud ja millal mitte. Lihtne on märgata, et poleks olnud mingit
kasu, kui Einstein või Thomas Mann oleksid jäänud natsi-Saksamaale või
kui Chagall ei oleks lahkunud nõukogude Vitebskist. Teisest küljest,
Poolas või Nõukogude Liidus elab palju inimesi, keda võimud suurima
heameelega saadaksid kuhugi teise riiki, aga need inimesed keelduvad
kangekaelselt kodumaalt lahkumast, otsustades vangla, tagakiusamise ja
kitsikuse kasuks. Kes söandaks öelda, et neil pole selleks õigust.
Solženitsõn ja Bukovski tuli vägisi maalt välja saata, et nad võiksid
jagada sadade väljapaistvate intellektuaalide saatust, keda nõukogude
võimud varsti pärast revolutsiooni riigist välja saatsid. Paljudele
Poola Solidaarsuse juhtidele pakuti vabadust, kui nad emigreeruvad, aga
nad ütlesid ära – mõned neist on ikka veel vanglas, teised võivad varsti
sinna sattuda. Milan Kundera lahkus Tšehhoslovakkiast, Czesław Miłosz
Poolast ja nende kogemustest sündisid tänapäeva kirjanduse suurteosed.
Václav Havel jäi oma kodumaale, nii nagu ka Zbigniew Herbert. Ja kõigile
neile inimestele oleme palju tänu võlgu. Manni “Doktor Faustus” ja
Nabokovi romaanid on paguluse vili, nii nagu ka Conradi, Ionesco ja
Koestleri teosed, aga “Gulagi arhipelaagi” ei oleks saanud kirjutada
paguluses. Ei ole võimalik määratleda kindlaid reegleid, mis ütleksid,
millal on pagulusse mineku otsus õigustatud.
Kui me räägime
“intellektuaalist paguluses”, siis peaaegu alati peame silmas kedagi,
kes põgenes mingisuguse rõhumise eest ja eeldame, et pagulus, isegi
sunnitud, on paljudel mõjuvatel põhjustel parem kui kodumaale jäämine.
Venemaa eripäraks (võib-olla selle suuruse tõttu) oli maapakku saatmine
oma riigi piires; pagendatu sai kaks halba asja korraga: pidi lahkuma
kodukohast ja elama ikka samas repressiivrežiimis, mille all ta oli ka
enne pagendusse saatmist (loomulikult olid ka sel puhul kannatused
erinevad – piisab kui võrrelda kahte pagendust: Puškin Krimmis ja
Sahharov kinnises linnas Gorkis). Minnes sellest küsimusest mööda, võime
pidada ilmselgeks, et pagulusel on nii head küljed (vabadus) kui ka
halvad (juurtetuse tunne, ületamatud raskused võõra keelega).
Aga ei ole ilmselget vastust küsimusele, kas pagulus on ainult vähema
kurja valimine või pakub see mingeid uusi vaimseid võimalusi. Me võime
otsida vastust sellele küsimusele, vaadates kõige kogenumaid pagulasi,
pagendatuid par excellence, juute.
Kuni nad elasid
getodes, kaitstes oma identiteeti väga keeruliste rituaalide ja tabude
kestaga (võib-olla see nende seaduste keerukus aitaski neil püsima
jääda: jumalakartlik juut ei saanud võõraste keskel elades oma tavasid
järgida; juba ise nende tavade määratu hulk sundis juute elama oma
kogukonnas ega lasknud sulanduda kristlaste ühiskonda), kerkis nende
seast palju väljapaistvaid talmudi- ja piibliuurijaid, aga nende kultuur
eksisteeris suletud enklaavis. Kangekaelselt säilitasid nad südames ja
mõtetes pilti kaotatud kodumaast, kristliku maailma kultuuri suhtes olid
nad rohkem või vähem ükskõiksed. Jumalakartliku hassiidi jaoks ei olnud
vahet, kas ta elab Varssavis, Šanghais või Buenos Aireses; ta hoidis
tema hoole alla usaldatud usku ja selle kaitsmisest piisas, et toita
tema vaimuelu. Aga kui hakkasid murenema getode müürid nõndanimetatud
emantsipatsiooni survel (tuleb meeles pidada, kui mitmetähenduslik on
see väärtustav mõiste), siis tungisid juudid Euroopa vaimuelu
territooriumile kiiresti ja tõhusalt. Mõned neist – Marx, Freud ja
Einstein – suutsid vallutada maailma, tuhanded juudid kuulusid varsti
tsivilisatsiooni kõigi valdkondade eliiti: nii teaduses, kunstis kui
poliitikas. Justkui tänu sellele, et nad emigreerusid oma kollektiivsest
pagulusest, said neist põgenikud nüüdisaegses tähenduses. Ometigi,
vaatamata pingutustele, ei õnnestunud enamikul neist täielikult kaotada
kunagist identiteeti ja lõplikult assimileeruda. Hõimud, kelle keskel
nad elasid, suhtusid neisse kui võõrastesse ja arvatavasti just selline
ebaselge staatus, selgeltmääratletud identiteedi puudumine, lubas neil
näha ja panna kahtluse alla rohkem asju kui suutsid inimesed, kes olid
rahul oma sünnipäraga, selge kuuluvustundega. Tahaks öelda, et
antisemiidid (kui nad ei formuleerinud oma vaateid sellise argumendiga
nagu gaasikambrid) olid suurel määral juutide nii paljude väljapaistvate
saavutuste taga, just seepärast, et tõkestasid neile tee sellesse
moraalsesse ja intellektuaalsesse turvalisusesse, mille annab
hõimukuuluvus – olla prantslane, poolakas, venelane või sakslane – ja
jätsid juudid kõrvalseisjate privilegeeritud positsiooni.
On
ilmselge, et kõrvalseisja staatus on privilegeeritud tunnetuslikel
põhjustel. Turist märkab tihti asju, mida kohalikud ei märka, sest nende
jaoks on tegemist elu loomuliku koostisosaga (mulle tuleb meelde
selline Ameerikat külastanud turist nagu Alexis de Tocqueville).
Piibli rahva jaoks, nii kristlaste kui juutide jaoks, on pagulus siin
Maal inimeste jaoks tavaline ja vältimatu saatus. Võib minna veelgi
kaugemale öeldes, et pagendamise müüt on iga religiooni lätetel ja iga
tõeliselt religioosse kogemuse loomuses. Iga religiooni sõnumis peitub
usk, et meie kodu on kusagil mujal. Ent sellest veendumusest võib teha
kaks täiesti erinevat praktilist järeldust. Üks on põlgus kõige vastu,
mis on maine, lõpuks ka elu enda vastu, mis ei saa tuua midagi peale
hädade ja kannatuste: sellise veendumuseni viib tihti budistlik tarkus.
Aga võib ka arvata, et pagulus on inimkonnale antud määratu võimalus,
mida tuleb kasutada tagasiteel Isa juurde. Selline usk domineerib
judeokristliku tsivilisatsiooni peavooludes. Täielik põlgus mateeria,
keha ja maiste väärtuste vastu oli kristluse ajaloos marginaalne nähtus.
Kristluse tuuma võib kokku võtta nii: me elame pagenduses ja me ei tohi
seda kunagi unustada, seepärast peavad kõik ajalikud hüved ja sihid
olema suhtelised ja teisejärgulised, aga need on ometigi reaalsed ja
meie loomulik kohus on neid kasutada – Loodus on vastane, kes tuleb
alistada, aga teda ei tule eitada.
Oletame, et õigus on
teoloogidel, kes ütlevad, et meie esivanemad Eedenis oleksid kogenud
kehalist armastust ja toonud ilmale järglasi isegi sel juhul, kui
oleksid kiusatusele vastu seisnud ja jäänud õnnistatud teadmatusse Heast
ja kurjast. Aga siis ei oleks keegi saanud esile kutsuda inimkonda
sellisena, nagu meie teda tunneme: loomisvõimelisena.
Just see
felix culpa ja selle järgnenud pagendus koos kannatuste ja ohtudega
rebisid inimesed välja taevaliku rahu seisundist ja jätsid nad silmitsi
kurja, ohtude, võitluste ja valuga ning lõid inimeksistentsi vältimatud
tingimused. Looming tekkis ebakindlusest, teatavat laadi pagendusest,
kodutuse kogemusest.
Filosoofia võib pagenduse fakti eitada või – nagu sooviksid kristlased –
seda maha vaikida; nii tegidki tavaliselt empiristid, naturalistid,
materialistid ja stsientistid. Filosoofia võib pagenduse fakti ka
aktsepteerida ja proovida leida tagasiteed inimese ja olemise lõpuks
saabuva leppimise juurde – selline on Hegeli lähenemine. Aga võib seda
fakti ka tunnistada, seejuures uskumata, et meie saatust on võimalik
muuta; sel kombel oleme määratud lakkamatule igatsusele olematu
paradiisi järele; eksistentsiaalsel filosoofial õnnestus kõige paremini
väljendada seda sünget visiooni – valgustuse kibedat vilja.
Kristlikku mõistet esimesest pagendusest saab laiendada ja hõlmata
sellega ka teist pagendust, see tähendab, pagendust pagendusest, samuti
kolmandat ja neljandat. (Võib näiteks väita, et Spinoza oli neljakordne
pagulane: välja aetud juudi kogukonnast, mis oli asunud Amsterdami
pärast kogukonna väljasaatmist Portugalist, kus nad elasid pärast
pagendamist Eretzist, mis oli neile Jumala poolt määratud elupaik pärast
Eedenist väljaajamist).
Pagendust võib võtta õnnetusena, aga ka väljakutsena, see võib olla nii meeleheite allikas kui valulik stiimul.
Võib rääkida võõrast keelt sellepärast, et oleme selleks sunnitud, aga
sealt võib otsida ka lingvistilisi aardeid, mis on olemas üksnes seal ja
mis on lisaks ka veel tõlkimatud; sel kombel võime rikastada oma
mõistust, mitte ainult arusaamiseks vajalikke tehnilisi oskusi. Võime
võrrelda oma vaatenurka ehk siis võõra vaatenurka kohalike vaatenurgaga
ja sel kombel panna kerkima mõttepärmi, mis tihti osutub loominguliseks
ja kasulikuks mõlemale poolele. Uuem ajalugu kubiseb sellistest
näidetest. Aga ma ei tunne siiski ühtki teost, kus käsitletaks
kultuurilist rolli, mida Euroopa ajaloos on etendanud eri laadi
pagulused, individuaalsed ja kollektiivsed.
Ent ei ole
kahtlust, et ilma nende kõigi, kas religioossetev või poliitiliste
pagenduste ja pagulusteta, ilma nende põgenike ja emigrantideta oleks
Euroopa intellektuaalne ja kunstielu hoopis teistsugune. Võtame näiteks
hugenotid Inglismaal ja Hollandis; Itaalia kristlikud radikaalid ja
unitaarid, kes otsid varjupaika XV sajandi teisel poolel tollal väga
tolerantsest Poolast; Poola unitaarid – varase valgustusfilosoofia
alusepanijad – Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel; Ibeeria
maadest välja aetud juudid; kommunistide võimu alt põgenejad Kesk- ja
Ida-Euroopast. Kõik nad andsid panuse, vahel vägagi olulise, neid vastu
võtnud maade tsivilisatsiooni, isegi kui vahel suhtuti neisse seal
kahtluse ja vaenuga. Emigrantidel Kolmandast Reichist oli määratu mõju
Ameerika intellektuaalsele elule. Mõned ütlevad, et see oli halb mõju,
aga kes võiks teada lõplikku bilanssi?
Kas me tahame või mitte,
aga peame teadmiseks võtma, et elame põgenike, emigrantide, rändurite
ja hulkurite ajastul, kes käivad ringi mööda kontinente ja mõtlevad
heldimusega vaimsest või etnilisest, taevasest või maisest, tõelisest
või kujuteldavast kodumaast.
Täielik kodutus on talumatu – see
kõigutaks inimeksistentsi aluseid. Kas täiuslik kosmopolitism on
võimalik? Diogenes Laertios kirjutas: Anaxagoraselt küsiti, kas tema
kodumaa ei lähe talle tõesti korda, mispeale too vastas, et läheb vägagi
ja osutas taevale. Mõned ütlevad midagi sarnast tänapäevalgi:
kinnitavad, et neid ei huvita hõim, kelle sekka nad sündisid, ja et neil
ei ole sellega mingeid sidemeid; võib kahelda, kas sellised avaldused
on ikka tehtud puhtsüdamlikult.
Inimeste kõrval, kes on põgenud
türannia alt või oma kodumaalt pagendatud, on terveid rahvaid, kes
kodumaalt lahkumata jäeti ilma oma riigi kodakondsusest, sest nad olid
sattunud võõra riigi valitsemise alla ja pidid hakkama selle kodanikeks –
ilma et oleksid seda võõrast riiki hakanud pidama omaks. Selline on
Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste saatus – loodame, et ajutine. Kaheks
rebitult neid enda omandiks pidava riigi ning isamaa vahel, mida nad
hoida tahaksid, sattusid nad poolpagendatute ebaselgesse staatusesse.
Võõras võim proovib röövida inimestelt ajaloolist mälu, võltsides ja
muutes seda vastavalt antud hetke poliitilistele nõuetele. Aga
kollektiivne mälu on isamaa. Kui pool Euroopast niimoodi juurtetuks
sunniti, mida võib oodata teine pool? Kas kogu maailm on määratud
sisemisele poolpagendusele? Kas Jumal tahab meile meelde tuletada – üsna
jõhkral kombel –, et pagendus on inimolu püsiv osa? Selline
meeldetuletus on halastamatu, ent õigustatud.
No comments:
Post a Comment