Leszek Kołakowski "Pagenduse kiituseks"

1985

XX sajandi nii populaarsel persoonil nagu intellektuaal paguluses on uhked eelkäijad: Anaxagoras, Empedokles, Ovidius, hiljem Dante, Ockham, Hobbes, veelgi hiljem Chopin, Mickiewicz, Herzen, isegi Victor Hugo. Ent enamikul juhtudest on kaasaegsed emigrandid pigem pagulased kui pagendatud selle sõna otseses tähenduses. Enamasti neid ei saadetud oma kodumaalt välja, kas kohtu otsusega või ilma, vaid nad pagesid poliitilise tagakiusamise eest, vangistamise ja surma ohus, või siis ka lihtsalt tsensuuri kitsenduste alt.
   See vahetegemine on oluline psühholoogilistel põhjustel. Tihti tunnevad inimesed, kes ise põgenesid türanlike režiimide alt, end veidi ebamugavalt. Neid ei ähvarda enam oht ja raskused, millega tuleb iga päev kokku puutuda kogu nende rahval. Probleemi ei saa lahendada ühemõtteliselt; ei ole võimalik määrata kindlaks selgeid reegleid, mis ütleksid, millal oli pagulusse minek õigustatud ja millal mitte. Lihtne on märgata, et poleks olnud mingit kasu, kui Einstein või Thomas Mann oleksid jäänud natsi-Saksamaale või kui Chagall ei oleks lahkunud nõukogude Vitebskist. Teisest küljest, Poolas või Nõukogude Liidus elab palju inimesi, keda võimud suurima heameelega saadaksid kuhugi teise riiki, aga need inimesed keelduvad kangekaelselt kodumaalt lahkumast, otsustades vangla, tagakiusamise ja kitsikuse kasuks. Kes söandaks öelda, et neil pole selleks õigust. Solženitsõn ja Bukovski tuli vägisi maalt välja saata, et nad võiksid jagada sadade väljapaistvate intellektuaalide saatust, keda nõukogude võimud varsti pärast revolutsiooni riigist välja saatsid. Paljudele Poola Solidaarsuse juhtidele pakuti vabadust, kui nad emigreeruvad, aga nad ütlesid ära – mõned neist on ikka veel vanglas, teised võivad varsti sinna sattuda. Milan Kundera lahkus Tšehhoslovakkiast, Czesław Miłosz Poolast ja nende kogemustest sündisid tänapäeva kirjanduse suurteosed. Václav Havel jäi oma kodumaale, nii nagu ka Zbigniew Herbert. Ja kõigile neile inimestele oleme palju tänu võlgu. Manni “Doktor Faustus” ja Nabokovi romaanid on paguluse vili, nii nagu ka Conradi, Ionesco ja Koestleri teosed, aga “Gulagi arhipelaagi” ei oleks saanud kirjutada paguluses. Ei ole võimalik määratleda kindlaid reegleid, mis ütleksid, millal on pagulusse mineku otsus õigustatud.
   Kui me räägime “intellektuaalist paguluses”, siis peaaegu alati peame silmas kedagi, kes põgenes mingisuguse rõhumise eest ja eeldame, et pagulus, isegi sunnitud, on paljudel mõjuvatel põhjustel parem kui kodumaale jäämine. Venemaa eripäraks (võib-olla selle suuruse tõttu) oli maapakku saatmine oma riigi piires; pagendatu sai kaks halba asja korraga: pidi lahkuma kodukohast ja elama ikka samas repressiivrežiimis, mille all ta oli ka enne pagendusse saatmist (loomulikult olid ka sel puhul kannatused erinevad – piisab kui võrrelda kahte pagendust: Puškin Krimmis ja Sahharov kinnises linnas Gorkis). Minnes sellest küsimusest mööda, võime pidada ilmselgeks, et pagulusel on nii head küljed (vabadus) kui ka halvad (juurtetuse tunne, ületamatud raskused võõra keelega).
   Aga ei ole ilmselget vastust küsimusele, kas pagulus on ainult vähema kurja valimine või pakub see mingeid uusi vaimseid võimalusi. Me võime otsida vastust sellele küsimusele, vaadates kõige kogenumaid pagulasi, pagendatuid par excellence, juute.
   Kuni nad elasid getodes, kaitstes oma identiteeti väga keeruliste rituaalide ja tabude kestaga (võib-olla see nende seaduste keerukus aitaski neil püsima jääda: jumalakartlik juut ei saanud võõraste keskel elades oma tavasid järgida; juba ise nende tavade määratu hulk sundis juute elama oma kogukonnas ega lasknud sulanduda kristlaste ühiskonda), kerkis nende seast palju väljapaistvaid talmudi- ja piibliuurijaid, aga nende kultuur eksisteeris suletud enklaavis. Kangekaelselt säilitasid nad südames ja mõtetes pilti kaotatud kodumaast, kristliku maailma kultuuri suhtes olid nad rohkem või vähem ükskõiksed. Jumalakartliku hassiidi jaoks ei olnud vahet, kas ta elab Varssavis, Šanghais või Buenos Aireses; ta hoidis tema hoole alla usaldatud usku ja selle kaitsmisest piisas, et toita tema vaimuelu. Aga kui hakkasid murenema getode müürid nõndanimetatud emantsipatsiooni survel (tuleb meeles pidada, kui mitmetähenduslik on see väärtustav mõiste), siis tungisid juudid Euroopa vaimuelu territooriumile kiiresti ja tõhusalt. Mõned neist – Marx, Freud ja Einstein – suutsid vallutada maailma, tuhanded juudid kuulusid varsti tsivilisatsiooni kõigi valdkondade eliiti: nii teaduses, kunstis kui poliitikas. Justkui tänu sellele, et nad emigreerusid oma kollektiivsest pagulusest, said neist põgenikud nüüdisaegses tähenduses. Ometigi, vaatamata pingutustele, ei õnnestunud enamikul neist täielikult kaotada kunagist identiteeti ja lõplikult assimileeruda. Hõimud, kelle keskel nad elasid, suhtusid neisse kui võõrastesse ja arvatavasti just selline ebaselge staatus, selgeltmääratletud identiteedi puudumine, lubas neil näha ja panna kahtluse alla rohkem asju kui suutsid inimesed, kes olid rahul oma sünnipäraga, selge kuuluvustundega. Tahaks öelda, et antisemiidid (kui nad ei formuleerinud oma vaateid sellise argumendiga nagu gaasikambrid) olid suurel määral juutide nii paljude väljapaistvate saavutuste taga, just seepärast, et tõkestasid neile tee sellesse moraalsesse ja intellektuaalsesse turvalisusesse, mille annab hõimukuuluvus – olla prantslane, poolakas, venelane või sakslane – ja jätsid juudid kõrvalseisjate privilegeeritud positsiooni.
   On ilmselge, et kõrvalseisja staatus on privilegeeritud tunnetuslikel põhjustel. Turist märkab tihti asju, mida kohalikud ei märka, sest nende jaoks on tegemist elu loomuliku koostisosaga (mulle tuleb meelde selline Ameerikat külastanud turist nagu Alexis de Tocqueville).
   Piibli rahva jaoks, nii kristlaste kui juutide jaoks, on pagulus siin Maal inimeste jaoks tavaline ja vältimatu saatus. Võib minna veelgi kaugemale öeldes, et pagendamise müüt on iga religiooni lätetel ja iga tõeliselt religioosse kogemuse loomuses. Iga religiooni sõnumis peitub usk, et meie kodu on kusagil mujal. Ent sellest veendumusest võib teha kaks täiesti erinevat praktilist järeldust. Üks on põlgus kõige vastu, mis on maine, lõpuks ka elu enda vastu, mis ei saa tuua midagi peale hädade ja kannatuste: sellise veendumuseni viib tihti budistlik tarkus. Aga võib ka arvata, et pagulus on inimkonnale antud määratu võimalus, mida tuleb kasutada tagasiteel Isa juurde. Selline usk domineerib judeokristliku tsivilisatsiooni peavooludes. Täielik põlgus mateeria, keha ja maiste väärtuste vastu oli kristluse ajaloos marginaalne nähtus. Kristluse tuuma võib kokku võtta nii: me elame pagenduses ja me ei tohi seda kunagi unustada, seepärast peavad kõik ajalikud hüved ja sihid olema suhtelised ja  teisejärgulised, aga need on ometigi reaalsed ja meie loomulik kohus on neid kasutada – Loodus on vastane, kes tuleb alistada, aga teda ei tule eitada.
   Oletame, et õigus on teoloogidel, kes ütlevad, et meie esivanemad Eedenis oleksid kogenud kehalist armastust ja toonud ilmale järglasi isegi sel juhul, kui oleksid kiusatusele vastu seisnud ja jäänud õnnistatud teadmatusse Heast ja kurjast. Aga siis ei oleks keegi saanud esile kutsuda inimkonda sellisena, nagu meie teda tunneme: loomisvõimelisena.
   Just see felix culpa ja selle järgnenud pagendus koos kannatuste ja ohtudega rebisid inimesed välja taevaliku rahu seisundist ja jätsid nad silmitsi kurja, ohtude, võitluste ja valuga ning lõid inimeksistentsi vältimatud tingimused. Looming tekkis ebakindlusest, teatavat laadi pagendusest,
kodutuse kogemusest.
   Filosoofia võib pagenduse fakti eitada või – nagu sooviksid kristlased – seda maha vaikida; nii tegidki tavaliselt empiristid, naturalistid, materialistid ja stsientistid. Filosoofia võib pagenduse fakti ka aktsepteerida ja proovida leida tagasiteed inimese ja olemise lõpuks saabuva leppimise juurde – selline on Hegeli lähenemine. Aga võib seda fakti ka tunnistada, seejuures uskumata, et meie saatust on võimalik muuta; sel kombel oleme määratud lakkamatule igatsusele olematu paradiisi järele; eksistentsiaalsel filosoofial õnnestus kõige paremini väljendada seda sünget visiooni – valgustuse kibedat vilja.
   Kristlikku mõistet esimesest pagendusest saab laiendada ja hõlmata sellega ka teist pagendust, see tähendab, pagendust pagendusest, samuti kolmandat ja neljandat. (Võib näiteks väita, et Spinoza oli neljakordne pagulane: välja aetud juudi kogukonnast, mis oli asunud Amsterdami pärast kogukonna väljasaatmist Portugalist, kus nad elasid pärast pagendamist Eretzist, mis oli neile Jumala poolt määratud elupaik pärast Eedenist väljaajamist).
   Pagendust võib võtta õnnetusena, aga ka väljakutsena, see võib olla nii meeleheite allikas kui valulik stiimul.
   Võib rääkida võõrast keelt sellepärast, et oleme selleks sunnitud, aga sealt võib otsida ka lingvistilisi aardeid, mis on olemas üksnes seal ja mis on lisaks ka veel tõlkimatud; sel kombel võime rikastada oma mõistust, mitte ainult arusaamiseks vajalikke tehnilisi oskusi. Võime võrrelda oma vaatenurka ehk siis võõra vaatenurka kohalike vaatenurgaga ja sel kombel panna kerkima mõttepärmi, mis tihti osutub loominguliseks ja kasulikuks mõlemale poolele. Uuem ajalugu kubiseb sellistest näidetest. Aga ma ei tunne siiski ühtki teost, kus käsitletaks kultuurilist rolli, mida Euroopa ajaloos on etendanud eri laadi pagulused, individuaalsed ja kollektiivsed.
   Ent ei ole kahtlust, et ilma nende kõigi, kas religioossetev või poliitiliste pagenduste ja pagulusteta, ilma nende põgenike ja emigrantideta oleks Euroopa intellektuaalne ja kunstielu hoopis teistsugune. Võtame näiteks hugenotid Inglismaal ja Hollandis; Itaalia kristlikud radikaalid ja unitaarid, kes otsid varjupaika XV sajandi teisel poolel tollal väga tolerantsest Poolast; Poola unitaarid – varase valgustusfilosoofia alusepanijad – Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel; Ibeeria maadest välja aetud juudid; kommunistide võimu alt põgenejad Kesk- ja Ida-Euroopast. Kõik nad andsid panuse, vahel vägagi olulise, neid vastu võtnud maade tsivilisatsiooni, isegi kui vahel suhtuti neisse seal kahtluse ja vaenuga. Emigrantidel Kolmandast Reichist oli määratu mõju Ameerika intellektuaalsele elule. Mõned ütlevad, et see oli halb mõju, aga kes võiks teada lõplikku bilanssi?
   Kas me tahame või mitte, aga peame teadmiseks võtma, et elame põgenike, emigrantide, rändurite ja hulkurite ajastul, kes käivad ringi mööda kontinente ja mõtlevad heldimusega vaimsest või etnilisest, taevasest või maisest, tõelisest või kujuteldavast kodumaast.
   Täielik kodutus on talumatu – see kõigutaks inimeksistentsi aluseid. Kas täiuslik kosmopolitism on võimalik? Diogenes Laertios kirjutas: Anaxagoraselt küsiti, kas tema kodumaa ei lähe talle tõesti korda, mispeale too vastas, et läheb vägagi ja osutas taevale. Mõned ütlevad midagi sarnast tänapäevalgi: kinnitavad, et neid ei huvita hõim, kelle sekka nad sündisid, ja et neil ei ole sellega mingeid sidemeid; võib kahelda, kas sellised avaldused on ikka tehtud puhtsüdamlikult.
   Inimeste kõrval, kes on põgenud türannia alt või oma kodumaalt pagendatud, on terveid rahvaid, kes kodumaalt lahkumata jäeti ilma oma riigi kodakondsusest, sest nad olid sattunud võõra riigi valitsemise alla ja pidid hakkama selle kodanikeks – ilma et oleksid seda võõrast riiki hakanud pidama omaks. Selline on Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste saatus – loodame, et ajutine. Kaheks rebitult neid enda omandiks pidava riigi ning isamaa vahel, mida nad hoida tahaksid, sattusid nad poolpagendatute ebaselgesse staatusesse. Võõras võim proovib röövida inimestelt ajaloolist mälu, võltsides ja muutes seda vastavalt antud hetke poliitilistele nõuetele. Aga kollektiivne mälu on isamaa. Kui pool Euroopast niimoodi juurtetuks sunniti, mida võib oodata teine pool? Kas kogu maailm on määratud sisemisele poolpagendusele? Kas Jumal tahab meile meelde tuletada – üsna jõhkral kombel –, et pagendus on inimolu püsiv osa? Selline meeldetuletus on halastamatu, ent õigustatud.