Tuesday, July 17, 2012

Miłoszi "Sünnimaa Euroopa"

Miłoszi “Sünnimaa Euroopa” tõusis uuesti Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelisse, koguni teisele kohale. Tõusu taga on kahtlemata Märt Väljataga arvustus 12. juuli “Postimehes” (MV: “Sünnimaa Euroopa” on kaasakiskuv ja õpetlik raamat.) Muidugi ei maksa arvata, et Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelis olemine mingit olulist müüki tähendaks, kahe müüdud eksemplariga jõuab kindlasti nädala edetabelisse (suvel kohe raudselt), seitsme müüdud raamatuga edetabeli esimesse poolde. Et kunagi ei näidata seal edetabelis kohtade jagamist, siis oletan, et eespool on sama müügihulgaga need raamatud, mille ostmise akt toimus varem. Allpool pikem lõik “Sünnima Euroopast”, selline ajaloolisi taustu valgustav. Ja olgu see lõik pühendatud kõigile kirjanduskriitikutele!

"Edasi-tagasi liikuvate rinnetega sõda, kus peamisteks relvadeks olid mõõk ja vintpüss, käis suurte panuste peale. Võib öelda, et selles sõjas oli peaosa poolakate juhil Piłsudskil. Mulle tundub, et sellele väljapaistvale isikule heidaks palju valgust paralleel tema vaimse sugulase Feliks Dzierżyńskiga. Mõlemad pärinesid vaesunud šlahtast, nende sünnikohad olid ajaloolisel Leedumaal üsna lähestikku, mõlemast sai elukutseline revolutsionäär, mõlemat ühendas relvastatud võitlus ja istumine tsaaririigi vanglates koos poola romantiliste luuletajate lugemisega. Kes teab, võib-olla olid mõlemad rohkem luuletajad kui poliitikud, aga luuletajad, kes kasutasid tindi asemel verd. Algul vaid väikene erinevus nende sotsialistlikus suundumuses, aga sündmuste keeris viis neid teineteisest järjest kaugemale, vahel võib üksainus liivatera määrata suuna, kuhu kulgeb kellegi saatuse laavavool. Kui esimese sihiks oli eelkõige vabanemine Venemaast – kas siis tsaristlikust või mitte –, siis teine panustas maailmarevolutsioonile ja Lenini parema käena oli tal piiramatu võim tohutu riigi kehade ja hingede üle.
    Piłsudski sõjaline tegevus revolutsioonilise Venemaa vastu ei seletu tema sooviga korraldada ristiretke kommunismi vastu. Valgekaartlastesse suhtus ta sama umbusklikult, nähes ette halvemaidki tagajärgi, kui võidaksid “Ühtse ja jagamatu” pooldajad. Ainult Piłsudski päritolu seletab tema otsuseid. Poola oma etnilistes piirides oli talle võõras mõiste ja tegelikult ta sellest eriti ei hoolinud. Tema tee oli ette määratud paljude põlvkondade Rei Publicae visiooniga, nii nagu see oli säilinud kollektiivses mälus oma viimasest faasist XVIII sajandil. Ta tahtis ühendada Poola kuningriigi ja Leedu vürstiriigi alasid, sihiks ei olnud rahvusriik. Anakronistlik või siis ka liiga moderne unelm – sõltuvalt sellest, milliseid vorme võttis tegelikkuses. Tärkava rahvusluse ajajärgul oli selline püüdlus liiga hiline ja liiga varane. Piłsudski peamisteks vaenlasteks olid Poola rahvuslased – ja nendega vastandumise tõttu nägi vasakpoolne liberalism temas liitlast.
    Ebaõnn, mis tabas teda Dneprini ulatuva Rzeczpospolita taastamisel – pidagem meeles, et Piłsudski arusaama järgi ei olnud tegemist kallaletungiga Venemaale, vaid lihtsalt tsaaririigi poolt anastatud maade tagasivõtmisega –, tõi lahingud Varssavi külje alla ja muutis panust: nüüd oli küsimus elus ja surmas, ehk siis Poola liitmises Nõukogudemaa külge. Võiduka Punaarmee järel liikus juba Nõukogude Poola kokkupandud valitsus, mille väljapaistvaim kuju oli Feliks Dzierżyński. Võib oletada, et just temast oleks saanud Poola tegelik valitseja.
    Progressiivse inimkonna sümpaatia kuulus Venemaale kui vabaduse koidikule, mitte poolakatele, ja Lääne-Euroopa sadamates puhkesid streigid, mis olid suunatud ehmunud Entente’i riikide Poolale mõeldud laskemoonasaadetiste vastu. Mis oleks juhtunud, kui Piłsudski väed poleks võitnud lahingut Varssavi all 1920. aasta augustis? Võib teha üksnes oletusi. Kuidas oleksid reageerinud nüüd oma kaotusest löödud sakslased, kui revolutsioon oli jõudnud nende külje alla? Kas Trotski ei kaotanud oma elu lahingut mitte juba Varssavi all? Balti riigid poleks suutnud loomulikult vastu pidada ja Leedu sõdurid, kes tulistasid Poola soomusrongi, pidid seda tegema pigem näiliselt kui sellele tõsimeeli kaotust soovides. Üks on selge: minust oleks saanud, nagu minu miljonitest eakaaslastestki, keegi teine, ma oleksin kandnud komsomoli punast lipsu ning katekismuse asemel neelanud vulgaarmarksismi tablette. Seda seost, mis oli minu saatuse ja tanki mootorit remontivate käte vahel, ei osanud ma tollal näha. Kui Esimese maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, ei oleks prantsuse lapse elukäik eriti muutunud. Aga siin oli kaalukausil hoopis midagi muud.
    Piłsudski pidas vastu ja sai sellega Isamaa Isa tiitli, nii nagu Mannerheim Soomes. Rahuleping oli kompromiss. Paljude eurooplaste jaoks oli Saksamaa jagamine pärast Hitleri lüüasaamist midagi pretsedenditut. Euroopa idaalade elanikele tähendas see vaid piiride nihutamist juba ennegi teada reeglite järgi. 1921. aasta rahu jagas kaheks Ukraina ja Valgevene (Leedu kõrval kaks Suurvürstiriigi etnilist territooriumi, mis polnud ei poola ega vene). Sel kombel tekkis kergestisüttiv tsoon ja Moskva valitsus kasutas meelsasti taasühendamise loosungit, lähtudes eeldusest, et kel on osa, see peab saama ka ülejäänu. See oli Venemaa riiklik huvi, sest ilma XVIII sajandi lõpul hõivatud Ukraina ja Valgeveneta oleks Venemaa muutunud peaaegu Aasia riigiks."


Veinist – Hacienda Albae 2005. 100% Tempranillo, kuus kuud tammes (80% ameerika tamm, 20% prantsuse tamm, 70% vaatidest uued). Intensiivne, aga mitte pealetükkiv, veidi pipraselt alkohoolne (alkoholisisaldus küll vaid 13,5%). Järelmaitse kuivapoolne, tugevate tanniinidega. Jõulisem kui tavapärane Tempranillo-vein.
    Hacienda Albae on veel noor veinimaja, asutatudki 2005. Seepärast ei ole nende veinidel veel DO tähistust, aga arvatavasti praegune maakonnaveini tähistus (Vino de la Tierra) muutub peatselt DO-ks – veinimaja on saanud juba mitu auhinda. Meil müüb Hacienda Albae nelja veini netipood vivavein.ee.

No comments:

Post a Comment