Adam Zagajewski

Allpool mõned Adam Zagajewski luuletused. Kui muidu on minu tõlgitud poola luuleraamatute kohta ikka arvustusi ilmunud, siis Zagajewski "Valitud luuletused" (2010) jäi suurema tähelepanuta (kui mitte lugeda arvustuseks Märt Väljataga järelsõna). Nojah, kulka tõlkepreemia nominatsiooni sain ka selle eest, eks seegi ole arvustus. Siiski ma usun, et Zagajewski saab kunagi Nobeli preemia (näiteks aastal 2019). Muidugi, pole eriti tõenäoline, et keegi tahab keset suve lugeda luuletusi, mille pealkiri on näiteks "Oota sügispäeva", "Detsembrituul" või "Józefi tänav talvel", aga ega ma oma jonni ei jäta.


Oota sügispäeva
                     Ekelöfist

Oota sügispäeva, juba veidi
väsinud päikest, tolmust õhku,
kahvatut päeva.

Oota vahtra karedaid pruunikaid lehti,
täis jooni nagu vanainimese peopesa,
oota kastaneid ja tammetõrusid,

oota õhtut, kui istud märkmikuga aeda,
ja lõkketulede suitsul
on kättesaamatu tarkuse mekk.

Oota pärastlõunaid, lühikesi nagu atleedi hingetõmme,
relvarahu pilvede vahel,
puude vaikimist,

hetke, kui saavutad absoluutse rahu
ja lepid mõttega, et mida oled kaotanud,
oled kaotanud igaveseks.

Oota hetke, kui sa isegi ei igatse enam
nende järele, keda armastasid
ja keda enam pole.

Oota selget ja heledat päeva,
tundi ilma kõhkluse ja valuta.

Oota sügispäeva.


Detsembrituul

Detsembrituul tapab lootuse,
aga ära luba endalt võtta
mereäärset sinakat udu
ja suvehommiku sumedust.

Kes usub, et veel on olemas
nähtamatud õhkkerged saared
ja päikeselaigud
puupõrandal?

Uni tuleb kulunud rõivais
ja palub almust,
mälu kustub vangikongis
nagu Mary Stuart.


Viimane peatus

Tramm sõitis piki punaste majade rida.
Rattad kaevanduste tornides pöörlesid
nagu karussellid lõbusas linnakeses.
Aedades kasvasid nõega varjutatud roosid,
kondiitriärides tiirutasid vihased herilased
tuhksuhkru ja mooniseemnetega saiakeste kohal.
Ma olin viieteistkümneaastane, tramm sõitis
järjest kiiremini majade vahel,
aasadel silmasin kollaseid varsakapju.
Mõtlesin, et viimases peatuses
langeb kõigelt saladuseloor,
aga mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi,
trammijuht sõi juustusaia,
kaks vanemat naist rääkisid tasakesi
hindadest ja haigustest.


Józefi tänav talvel

Talvel on Józefi tänav nii hämar,
üksikud palverändurid sumpavad läbi lumesopa
ega tea, kuhu lähevad, millise tähe poole,
ja ehk peatuvad korraks,
nagu aednik, kes toetub
labidavarrele, on mõtteis
ega märka, et järsku
on puhkenud sõda
või hortensia õide.

Scotti "A Good Year" ja prantsuse vein

Vaatasin lõpuks ära Ridley Scotti filmi “A Good Year”, mis oli juba ammu oma järge oodanud – üks väheseid Ridley Scotti filme, mis seni nägemata. Sisu üldjoontes selline, et inglasest investeerimishaile (Russell Crowe) pärandatakse veinimõis Provence’is, kus ta ka suure osa lapsepõlvest veetnud. Lapsepõlvemaale tagasiminek toob kaasa ka armumise prantslannasse, lõpuks château’sse elama asumise. Ootasin filmilt veidi enamat, oli natuke liiga sentimentaalne, kuidagi ei meenutanud Ridley Scotti parimaid filme (nt “Black Hawk Down”, “Gladiator” ja “American Gangster”). Siiski pakkus mõne südamliku hetke.

Selle filmi kõrvale muidugi sobis sealtkandi vein – Comtadine Puymeras Le Chasseur 2009 (95% Syrah, 5% Grenache). Noore veini kohta üllatavalt küps, tugeva, aga mitte häiriva happega. Valmistaja kinnitusel peaks see vein küpsema 5-10 aastat, vist tulekski paar pudelit keldrisse osta, et vaadata, mida see vein kujutab 4-5 aasta pärast. Seda enam, et sealmail (Chôte-du-Rhône) oli 2009 väga hea aasta. Seda veini müüb Eestis 75cl (Kompanii 4, Tartu), hinnad on selles väikeses veinipoes ehk soodsamadki kui marketites. Ning üht asja tuleb kindlasti mainida – head ja asjatundlikku teenindust. Nuriseda võiks ehk veidi väikese valiku üle, aga kuuldavasti peaks lähiajal sortiment laienema ka Portugali veinidega (ise loodan, et kord on seal ka hispaanlased korralikult esindatud).

Miłoszi "Sünnimaa Euroopa"

Miłoszi “Sünnimaa Euroopa” tõusis uuesti Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelisse, koguni teisele kohale. Tõusu taga on kahtlemata Märt Väljataga arvustus 12. juuli “Postimehes” (MV: “Sünnimaa Euroopa” on kaasakiskuv ja õpetlik raamat.) Muidugi ei maksa arvata, et Rahva Raamatu kirjanduse elulugude edetabelis olemine mingit olulist müüki tähendaks, kahe müüdud eksemplariga jõuab kindlasti nädala edetabelisse (suvel kohe raudselt), seitsme müüdud raamatuga edetabeli esimesse poolde. Et kunagi ei näidata seal edetabelis kohtade jagamist, siis oletan, et eespool on sama müügihulgaga need raamatud, mille ostmise akt toimus varem. Allpool pikem lõik “Sünnima Euroopast”, selline ajaloolisi taustu valgustav. Ja olgu see lõik pühendatud kõigile kirjanduskriitikutele!

"Edasi-tagasi liikuvate rinnetega sõda, kus peamisteks relvadeks olid mõõk ja vintpüss, käis suurte panuste peale. Võib öelda, et selles sõjas oli peaosa poolakate juhil Piłsudskil. Mulle tundub, et sellele väljapaistvale isikule heidaks palju valgust paralleel tema vaimse sugulase Feliks Dzierżyńskiga. Mõlemad pärinesid vaesunud šlahtast, nende sünnikohad olid ajaloolisel Leedumaal üsna lähestikku, mõlemast sai elukutseline revolutsionäär, mõlemat ühendas relvastatud võitlus ja istumine tsaaririigi vanglates koos poola romantiliste luuletajate lugemisega. Kes teab, võib-olla olid mõlemad rohkem luuletajad kui poliitikud, aga luuletajad, kes kasutasid tindi asemel verd. Algul vaid väikene erinevus nende sotsialistlikus suundumuses, aga sündmuste keeris viis neid teineteisest järjest kaugemale, vahel võib üksainus liivatera määrata suuna, kuhu kulgeb kellegi saatuse laavavool. Kui esimese sihiks oli eelkõige vabanemine Venemaast – kas siis tsaristlikust või mitte –, siis teine panustas maailmarevolutsioonile ja Lenini parema käena oli tal piiramatu võim tohutu riigi kehade ja hingede üle.
    Piłsudski sõjaline tegevus revolutsioonilise Venemaa vastu ei seletu tema sooviga korraldada ristiretke kommunismi vastu. Valgekaartlastesse suhtus ta sama umbusklikult, nähes ette halvemaidki tagajärgi, kui võidaksid “Ühtse ja jagamatu” pooldajad. Ainult Piłsudski päritolu seletab tema otsuseid. Poola oma etnilistes piirides oli talle võõras mõiste ja tegelikult ta sellest eriti ei hoolinud. Tema tee oli ette määratud paljude põlvkondade Rei Publicae visiooniga, nii nagu see oli säilinud kollektiivses mälus oma viimasest faasist XVIII sajandil. Ta tahtis ühendada Poola kuningriigi ja Leedu vürstiriigi alasid, sihiks ei olnud rahvusriik. Anakronistlik või siis ka liiga moderne unelm – sõltuvalt sellest, milliseid vorme võttis tegelikkuses. Tärkava rahvusluse ajajärgul oli selline püüdlus liiga hiline ja liiga varane. Piłsudski peamisteks vaenlasteks olid Poola rahvuslased – ja nendega vastandumise tõttu nägi vasakpoolne liberalism temas liitlast.
    Ebaõnn, mis tabas teda Dneprini ulatuva Rzeczpospolita taastamisel – pidagem meeles, et Piłsudski arusaama järgi ei olnud tegemist kallaletungiga Venemaale, vaid lihtsalt tsaaririigi poolt anastatud maade tagasivõtmisega –, tõi lahingud Varssavi külje alla ja muutis panust: nüüd oli küsimus elus ja surmas, ehk siis Poola liitmises Nõukogudemaa külge. Võiduka Punaarmee järel liikus juba Nõukogude Poola kokkupandud valitsus, mille väljapaistvaim kuju oli Feliks Dzierżyński. Võib oletada, et just temast oleks saanud Poola tegelik valitseja.
    Progressiivse inimkonna sümpaatia kuulus Venemaale kui vabaduse koidikule, mitte poolakatele, ja Lääne-Euroopa sadamates puhkesid streigid, mis olid suunatud ehmunud Entente’i riikide Poolale mõeldud laskemoonasaadetiste vastu. Mis oleks juhtunud, kui Piłsudski väed poleks võitnud lahingut Varssavi all 1920. aasta augustis? Võib teha üksnes oletusi. Kuidas oleksid reageerinud nüüd oma kaotusest löödud sakslased, kui revolutsioon oli jõudnud nende külje alla? Kas Trotski ei kaotanud oma elu lahingut mitte juba Varssavi all? Balti riigid poleks suutnud loomulikult vastu pidada ja Leedu sõdurid, kes tulistasid Poola soomusrongi, pidid seda tegema pigem näiliselt kui sellele tõsimeeli kaotust soovides. Üks on selge: minust oleks saanud, nagu minu miljonitest eakaaslastestki, keegi teine, ma oleksin kandnud komsomoli punast lipsu ning katekismuse asemel neelanud vulgaarmarksismi tablette. Seda seost, mis oli minu saatuse ja tanki mootorit remontivate käte vahel, ei osanud ma tollal näha. Kui Esimese maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, ei oleks prantsuse lapse elukäik eriti muutunud. Aga siin oli kaalukausil hoopis midagi muud.
    Piłsudski pidas vastu ja sai sellega Isamaa Isa tiitli, nii nagu Mannerheim Soomes. Rahuleping oli kompromiss. Paljude eurooplaste jaoks oli Saksamaa jagamine pärast Hitleri lüüasaamist midagi pretsedenditut. Euroopa idaalade elanikele tähendas see vaid piiride nihutamist juba ennegi teada reeglite järgi. 1921. aasta rahu jagas kaheks Ukraina ja Valgevene (Leedu kõrval kaks Suurvürstiriigi etnilist territooriumi, mis polnud ei poola ega vene). Sel kombel tekkis kergestisüttiv tsoon ja Moskva valitsus kasutas meelsasti taasühendamise loosungit, lähtudes eeldusest, et kel on osa, see peab saama ka ülejäänu. See oli Venemaa riiklik huvi, sest ilma XVIII sajandi lõpul hõivatud Ukraina ja Valgeveneta oleks Venemaa muutunud peaaegu Aasia riigiks."


Veinist – Hacienda Albae 2005. 100% Tempranillo, kuus kuud tammes (80% ameerika tamm, 20% prantsuse tamm, 70% vaatidest uued). Intensiivne, aga mitte pealetükkiv, veidi pipraselt alkohoolne (alkoholisisaldus küll vaid 13,5%). Järelmaitse kuivapoolne, tugevate tanniinidega. Jõulisem kui tavapärane Tempranillo-vein.
    Hacienda Albae on veel noor veinimaja, asutatudki 2005. Seepärast ei ole nende veinidel veel DO tähistust, aga arvatavasti praegune maakonnaveini tähistus (Vino de la Tierra) muutub peatselt DO-ks – veinimaja on saanud juba mitu auhinda. Meil müüb Hacienda Albae nelja veini netipood vivavein.ee.

Pilch, Wittgenstein ja Beronia Reserva

Viimastel õhtutel olen lugenud Jerzy Pilchi “Päevaraamatut”. (Eesti keeles on temalt ilmunud kaks romaani: “Muud mõnud” (LR 2001) ja “Kange ingli tiiva all” (LR 2004).) Muidu päris huvitav, ent diagonaalis olen silmad üle libistanud lõikudest, kus Pilch räägib jalgpallist – see inimtegevuse valdkond ei paku küll mingit huvi, isegi läbi Pilchi vaimuka prisma mitte. Pilch kirjutab muu hulgas ka Wittgensteinist – et kui majaperenaine temalt küsis, mida Wittgenstein soovib hommikueineks, siis filosoof vastas: “Ükskõik mida, peaasi, et kogu aeg oleks üks ja sama.” Pilchi arvates on tegemist kõigi vanasõnade ja aforismide arhetüübiga, tema arvates on see ka ainus Wittgensteini arusaadav lause. Tõsi, ka Leszek Kołakowski on kirjutanud: “...kuigi olen lugenud nii Wittgensteini enda teoseid kui paari väga head käsitlust temast, ei tea ma ikka veel, mida ta õieti taotleb (see on küll minu enda, mitte Wittgensteini puudus).” Niipalju siis Wittgensteinist.

Nagu ikka, veinist ka – Beronia Reserva 2005. Väga täidlane ja küps vein, pigem moodsam ja mahlakam Rioja (89% Tempranillo, 6% Mazuelo, 5% Graciano). 18 kuud ameerika ja prantsuse tammes, 24 kuud pudelis. Maitses tamme, pipart ja maasikat. Hind Maximas 11.95 €, aga mujal Euroopas on Beronia Reserva 2005 keskmine hind koguni 18 €. 2005 oli Riojale väga hea aastakäik, Beronia Reserva 2005 peaks küpsema veel 2014. aastani. Maximas on veinivalik nagu meil ikka, aga selle vahega, et sealt võib leida väga häid aastakäike – Maximas käib tavaliselt selline klient, kes eriti veini ei osta, seetõttu õnnestubki sealt vahel midagi huvitavat leida. Tartu Anne tn Maximast ostsin küll viimase 2005.a. Beronia Reserva ära, selle asemele on tulnud 2007.a. Reserva, mis minu arust tahaks ehk veel veidi küpsemist (ka aastakäik pole nii hea). Hiljuti oli näiteks Maximast saada ka Campo Viejo 2001.a. Reservat – ka väga hea aastakäik Riojale.

"Hell on Wheels" ja kaks noort tempranillot

Mõni aeg tagasi ära vaadatud Hell on Wheels (ehk siis “Põrgu ratastel”) ei lähe ikka meelest. Esimene hooaeg, kümme osa. Keegi kirjutas kusagil, et tänapäeval kujutavad seriaalid endast midagi samasugust nagu XIX sajandil romaanid. Ning “Hell on Wheels” on tehtud justkui XIX sajandi parimate romaanitraditsioonide järgi.
    Eks oma osa mängib selle sarja jõudmisel minu südameni loomulikult ka asjaolu, et lapsepõlves ei jätnud ma ühtki indiaanifilmi vahele, nõukalikku filmilevisse ei jõudnud eriti küll midagi peale Prantsuse-Saksa Winnetou-filmide (need on nüüd ka blu-ray’na välja antud) ja Gojko Mitići DDR-i vesternite. Mingi ime läbi näidati 70-ndate keskpaigas ka “MacKenna kulda” Gregory Pecki ja Omar Sharifiga. Kõiki neid sai vaatamas käidud mitu korda, ka Nahksuka jutud said iga paari aasta tagant uuesti üle loetud.
    Mingi aja eest sai ära vaadatud ka HBO “Deadwood”, aga paigutaksin “Põrgu ratasel” sellest siiski kõrgemale. Enamgi, vist ronib see üldse minu nähtud seriaalide etteotsa, esikümnesse kindlasti. Aga nagu igasuguse hinnangu puhul, on siingi ikka tegemist minu subjektiivse arvamusega. Eestis seda vist küll ükski kanal ei näita ja vaevalt et näitama hakkabki.

Maitsesin kaht noort Hispaania Tempranillo-veini. Esimene nendest, nimega Valdemoreda Tinto 2009 on Rioja nimeka bodega Valdemari kõrvaltoode, mida ei müüda DO märgistusega. Üsna isikupäratu ja karehapu, justkui oleks tempranillo asemel tehtud tammetõrudest. Soovitaksin hoiduda. Hind vivavein.ee-s 6 €, aga sama hinna eest saab marketitest palju paremat tempranillot.

Teine vein Hacienda Albae Joven 2010 on tehtud La Manchas, aga müüakse ka ilma DO märgistuseta. See oli küll päris hea kerge suvine vein, aga samas isikupäraga, puuviljane ja kenasti tasakaalus, meeldiva järelmaitsega. Selles veinis on La Mancha päikest! Hind vivavein.ee-s 8 € (kui oleks veidi odavam, siis oleks üsna hea ost).

Szymborska ja El Vinculo

Ajaveebi pidamisega on nähtavasti samamoodi nagu mõtlemisega – seda ei saa alustada nullist, mõeldes oleme alati teekonna keskel. Ühtäkki blogipidajaks potsatades ei ole vist põhjust teeselda, et alustan midagi. Kõik on oma alguse saanud juba ammu. Siiski hetkeseisust lühike ülevaade:
Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" on toimetaja Märt Väljataga käes, raamat peaks trükist tulema ehk septembris. Praegu on käsil Wisława Szymborska luulevalik (umbes 120 luuletust) ja Olga Tokarczuki romaan "Prawiek ja teised ajad" (ei teagi veel, kas tõlgin Prawiek'i Eelajaks või Ürgajaks, muidugi võimalik on ka mingi kolmas variant). Suvi tuleb siis äärmiselt töine. Üks Szymborska luuletus, tema 1957. aasta kogust:

 Bruegheli kaks ahvi

Selline on minu küpsuseksami uni:
kaks ketis ahvi istuvad aknalaual,
akna taga hõljub taevas
ja supleb meri.

Eksam on Inimkonna ajaloost.
Kogelen ja puterdan.

Üks ahvidest silmitseb ja kuulab mind irooniliselt,
teine justkui tukub –
ja kui küsimusele järgneb vaikus,
ütleb mulle ette
keti tasase kõlinaga.


Veinisoovitus: Pesquera Groupi veinimeistri Alejandro Fernandezi hõrk El Vinculo Crianza 2005 (100% Tempranillo, 18 kuud ameerika tammes, 6 kuud pudelis). Tõeline pidupäevavein. Tõendus, et oskajad mehed võivad head veini teha ka väljaspool Riojat ja Ribera del Duerot, La Mancha ju tuntud peamiselt mahlaste ja moosiste marketiveinide regioonina. Ei teagi, kas El Vinculot Eestis kusagil müügil on. Kui, siis ehk mõnes peenes vinoteegis.