Adam Zagajewski

Allpool mõned Adam Zagajewski luuletused. Kui muidu on minu tõlgitud poola luuleraamatute kohta ikka arvustusi ilmunud, siis Zagajewski "Valitud luuletused" (2010) jäi suurema tähelepanuta (kui mitte lugeda arvustuseks Märt Väljataga järelsõna). Nojah, kulka tõlkepreemia nominatsiooni sain ka selle eest, eks seegi ole arvustus. Siiski ma usun, et Zagajewski saab kunagi Nobeli preemia (näiteks aastal 2019). Muidugi, pole eriti tõenäoline, et keegi tahab keset suve lugeda luuletusi, mille pealkiri on näiteks "Oota sügispäeva", "Detsembrituul" või "Józefi tänav talvel", aga ega ma oma jonni ei jäta.


Oota sügispäeva
                     Ekelöfist

Oota sügispäeva, juba veidi
väsinud päikest, tolmust õhku,
kahvatut päeva.

Oota vahtra karedaid pruunikaid lehti,
täis jooni nagu vanainimese peopesa,
oota kastaneid ja tammetõrusid,

oota õhtut, kui istud märkmikuga aeda,
ja lõkketulede suitsul
on kättesaamatu tarkuse mekk.

Oota pärastlõunaid, lühikesi nagu atleedi hingetõmme,
relvarahu pilvede vahel,
puude vaikimist,

hetke, kui saavutad absoluutse rahu
ja lepid mõttega, et mida oled kaotanud,
oled kaotanud igaveseks.

Oota hetke, kui sa isegi ei igatse enam
nende järele, keda armastasid
ja keda enam pole.

Oota selget ja heledat päeva,
tundi ilma kõhkluse ja valuta.

Oota sügispäeva.


Detsembrituul

Detsembrituul tapab lootuse,
aga ära luba endalt võtta
mereäärset sinakat udu
ja suvehommiku sumedust.

Kes usub, et veel on olemas
nähtamatud õhkkerged saared
ja päikeselaigud
puupõrandal?

Uni tuleb kulunud rõivais
ja palub almust,
mälu kustub vangikongis
nagu Mary Stuart.


Viimane peatus

Tramm sõitis piki punaste majade rida.
Rattad kaevanduste tornides pöörlesid
nagu karussellid lõbusas linnakeses.
Aedades kasvasid nõega varjutatud roosid,
kondiitriärides tiirutasid vihased herilased
tuhksuhkru ja mooniseemnetega saiakeste kohal.
Ma olin viieteistkümneaastane, tramm sõitis
järjest kiiremini majade vahel,
aasadel silmasin kollaseid varsakapju.
Mõtlesin, et viimases peatuses
langeb kõigelt saladuseloor,
aga mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi,
trammijuht sõi juustusaia,
kaks vanemat naist rääkisid tasakesi
hindadest ja haigustest.


Józefi tänav talvel

Talvel on Józefi tänav nii hämar,
üksikud palverändurid sumpavad läbi lumesopa
ega tea, kuhu lähevad, millise tähe poole,
ja ehk peatuvad korraks,
nagu aednik, kes toetub
labidavarrele, on mõtteis
ega märka, et järsku
on puhkenud sõda
või hortensia õide.