Imede laat
Wisława Szymborska
Harilik ime:
see, et toimub palju harilikke imesid.
Tavaline ime:
nähtamatute koerte
haukumine öövaikuses.
Üks ime paljudest:
väike ja sulgkerge pilv,
aga suudab kinni katta suure ja raske kuu.
Mitu imet ühes:
vees peegelduv lepp
ja see, et vasak pool on keeratud paremaks,
ja see, et kasvab seal võraga allapoole
ja üldse ei puuduta põhja,
ehkki vesi on madal.
Tavapärane ime:
tuul üsna nõrk ja mõõdukas,
tormi ajal puhanguline.
Esimene ettejuhtuv ime:
lehmad jäävad lehmadeks.
Teine, mitte halvem:
see ja mitte mõni teine kirsiaed
võrsunud just sellest, mitte mõnest teisest kirsikivist.
Ime musta fraki ja torukübarata:
lehverdavad valged tuvid.
Ime, sest mida muud see ikka on:
päike tõuseb täna kell kolm neliteist
ja loojub kakskümmend null üks.
Ime, mis ei pane imestama, ehkki peaks:
käel sõrmi küll vähem kui kuus,
aga see eest rohkem kui neli.
Ime, kuhu ka ei vaataks:
maailm ümberringi.
Üks ime ülemäära, nii nagu kõik on ülemäära:
et mõeldamatust
saab mõtelda.
Saturday, December 15, 2012
Sunday, December 2, 2012
Deka-de-nter 2
Deka-de-nter 2
Durius Tempranillo 2009
Mõistliku hinna eest on võimalik vahel vägagi head veini saada. Selliseks näiteks on just Durius Tempranillo 2009. Veinil pole isegi DO märgistust, tegemist on maakonnaveiniga (Vino de la tierra de Castilla y León). Hea ühendus modernsest pehmemast stiilist koos traditsioonilise uue tamme kasutamisega (12 kuud ameerika ja prantsuse tammes). Soovitaksin kindlasti dekanteerida või vähemalt avada pudel paar tundi enne nautimist (sest see on nautimisväärne vein). Väga kõvasti üle keskmise tempranillo.
Kvaliteet
4/5 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
Hinna ja kvaliteedi suhe
5/5 – ülihea ost, ära jäta võomalust kasutamata (Super-Alko hind 5.70, väga võimalik, et on sealt juba otsas, nädalapäevad tagasi ostsime koos Jaak Uudmäega sealt viimased kastid)
4/5 – hea ost (Kaubamaja hind 7.90)
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Durius Tempranillo 2009
Mõistliku hinna eest on võimalik vahel vägagi head veini saada. Selliseks näiteks on just Durius Tempranillo 2009. Veinil pole isegi DO märgistust, tegemist on maakonnaveiniga (Vino de la tierra de Castilla y León). Hea ühendus modernsest pehmemast stiilist koos traditsioonilise uue tamme kasutamisega (12 kuud ameerika ja prantsuse tammes). Soovitaksin kindlasti dekanteerida või vähemalt avada pudel paar tundi enne nautimist (sest see on nautimisväärne vein). Väga kõvasti üle keskmise tempranillo.Kvaliteet
4/5 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
Hinna ja kvaliteedi suhe
5/5 – ülihea ost, ära jäta võomalust kasutamata (Super-Alko hind 5.70, väga võimalik, et on sealt juba otsas, nädalapäevad tagasi ostsime koos Jaak Uudmäega sealt viimased kastid)
4/5 – hea ost (Kaubamaja hind 7.90)
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Sunday, November 25, 2012
Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad"
Olga Tokarczuki "Algus ja teised ajad" (Prawiek i inne czasy) on siis ilmunud, esialgu e-raamatuna:
http://www.digira.ee/tootekataloog/all/algus-ja-teised-ajad-100833/
Praegu juba saadaval Rahva Raamatust:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/algus_ja_teised_ajad/988685
Järgmisel nädalal e-raamat ka teistest müügikohtadest (Apollo, Krisostomus), samuti jõuab järgmise nädala lõpul poodidesse paberraamat, mille hind ei tule kusagil olema üle 10 €uro.
Digiras ka eelvaade raamatule - 4 esimest peatükki.
http://www.digira.ee/tootekataloog/all/algus-ja-teised-ajad-100833/
Aga allpool veel üks lõiguke raamatust:
Raamatus „Ignis fatuus, ehk Õpetlik mäng ühele mängijale” algab Kolmanda Maailma kirjeldus nii:
„Maa ja Taeva vahel on Kaheksa Maailma. Nad ripuvad liikumatult avaruses nagu tuulduma pandud suletekid.
Kolmanda Maailma oli Jumal loonud väga ammu. Ta alustas meredest ja vulkaanidest ning lõpetas taimede ja loomadega. Kuna aga loomises pole midagi ülevat, üksnes higi ja vaev, siis Jumal väsis ja tüdines ära. Värske maailm tundus talle igav. Loomad ei mõistnud tema harmooniat, ei imetlenud ega kiitnud Jumalat. Muudkui sõid ja paljunesid. Nad ei küsinud Jumalalt, miks see tegi taeva sinise ja vee märja. Siil ei imetlenud oma okkaid ega lõvi oma hambaid, linnud ei jäänud mõtlema oma tiibade üle.
Selline maailm kestis väga kaua ja tüütas Jumala surmani ära. Läkski siis Jumal maa peale ja andis igale kohatud loomale vägisi sõrmed, kämblad, näo, õrna naha, mõistuse ja võime imestada – muutis loomad inimesteks. Aga loomad ei tahtnud üldse olla inimesteks muudetud, sest inimesed tundusid neile hirmsad nagu koletised, nagu monstrumid. Sepitsesid siis salanõu, püüdsid Jumala kinni ja uputasid ära. Ja nii jäigi.
Kolmandas Maailmas pole ei Jumalat ega inimesi.”
http://www.digira.ee/tootekataloog/all/algus-ja-teised-ajad-100833/
Praegu juba saadaval Rahva Raamatust:
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/algus_ja_teised_ajad/988685
Järgmisel nädalal e-raamat ka teistest müügikohtadest (Apollo, Krisostomus), samuti jõuab järgmise nädala lõpul poodidesse paberraamat, mille hind ei tule kusagil olema üle 10 €uro.
Digiras ka eelvaade raamatule - 4 esimest peatükki.
http://www.digira.ee/tootekataloog/all/algus-ja-teised-ajad-100833/
Aga allpool veel üks lõiguke raamatust:
Raamatus „Ignis fatuus, ehk Õpetlik mäng ühele mängijale” algab Kolmanda Maailma kirjeldus nii:„Maa ja Taeva vahel on Kaheksa Maailma. Nad ripuvad liikumatult avaruses nagu tuulduma pandud suletekid.
Kolmanda Maailma oli Jumal loonud väga ammu. Ta alustas meredest ja vulkaanidest ning lõpetas taimede ja loomadega. Kuna aga loomises pole midagi ülevat, üksnes higi ja vaev, siis Jumal väsis ja tüdines ära. Värske maailm tundus talle igav. Loomad ei mõistnud tema harmooniat, ei imetlenud ega kiitnud Jumalat. Muudkui sõid ja paljunesid. Nad ei küsinud Jumalalt, miks see tegi taeva sinise ja vee märja. Siil ei imetlenud oma okkaid ega lõvi oma hambaid, linnud ei jäänud mõtlema oma tiibade üle.
Selline maailm kestis väga kaua ja tüütas Jumala surmani ära. Läkski siis Jumal maa peale ja andis igale kohatud loomale vägisi sõrmed, kämblad, näo, õrna naha, mõistuse ja võime imestada – muutis loomad inimesteks. Aga loomad ei tahtnud üldse olla inimesteks muudetud, sest inimesed tundusid neile hirmsad nagu koletised, nagu monstrumid. Sepitsesid siis salanõu, püüdsid Jumala kinni ja uputasid ära. Ja nii jäigi.
Kolmandas Maailmas pole ei Jumalat ega inimesi.”
Wednesday, November 21, 2012
Deka-de-nter 1
Deka-de-nter 1
Igapäevavein kodupoest.
Minu kodupoeks on Tartu Eedeni Konsum, jääb parajasti tee peale ette. Tihtipeale on üks või teine vein seal soodsalt saada. Paari kuu eest oli odavalt Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon 2005 (€ 8.49), mõne aja eest KWV Roodeberg 2009 (alla 8 euro, aga siiski see vein mulle eriti ei maitse, natuke liiga alkohoolne). Praegu on näiteks üsna mõistliku hinnaga Jacob's Creek Grenache Shiraz 2010 (€ 6.39). Igati sobilik igapäevavein, sobib söögiga ja ka niisama libistamiseks. Saanud ka mitmeid medaleid, aga neid medaleid veinipudelitel ei maksaks liiga tõsiselt võtta. Veinivõistlused ei ole olümpiamängud, kus ainult kolm paremat medali saavad, veinide võiduajamistel saavad vahel medali peaaegu pooled sinna saadetud jookidest.
Hinded siis sellised
Kvaliteet
2/5 – üsna joodav igapäevavein
Hinna ja kvaliteeedi suhe
4/5 – hea ost
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Igapäevavein kodupoest.
Minu kodupoeks on Tartu Eedeni Konsum, jääb parajasti tee peale ette. Tihtipeale on üks või teine vein seal soodsalt saada. Paari kuu eest oli odavalt Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon 2005 (€ 8.49), mõne aja eest KWV Roodeberg 2009 (alla 8 euro, aga siiski see vein mulle eriti ei maitse, natuke liiga alkohoolne). Praegu on näiteks üsna mõistliku hinnaga Jacob's Creek Grenache Shiraz 2010 (€ 6.39). Igati sobilik igapäevavein, sobib söögiga ja ka niisama libistamiseks. Saanud ka mitmeid medaleid, aga neid medaleid veinipudelitel ei maksaks liiga tõsiselt võtta. Veinivõistlused ei ole olümpiamängud, kus ainult kolm paremat medali saavad, veinide võiduajamistel saavad vahel medali peaaegu pooled sinna saadetud jookidest.Hinded siis sellised
Kvaliteet
2/5 – üsna joodav igapäevavein
Hinna ja kvaliteeedi suhe
4/5 – hea ost
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Tuesday, November 20, 2012
Szymborska "Enesekohane"
Allpool veel üks luuletus kohe-kohe raamatupoodidesse jõudvast Wisława Szymborska valikkogust "Herakleitose jões", seekord tema 2012.a. aprillis ilmunud kogust "Küllalt":
Enesekohane
On kataloogide katalooge.
On luuletusi luuletustest.
On näidendeid näitlejatest, mida etendavad näitlejad.
On kirju kirjade puhul.
Sõnu, mis seletavad sõnu.
Ajude uurimisega tegelevaid ajusid.
On naeru moodi nakkavat kurbust.
Pabereid paberikogumise kohta.
Nähtud pilke.
Juhuseid, mida muudavad juhused.
Suuri jõgesid väiksemate olulise osalusega.
Metsi, mis servast servani täis kasvanud metsa.
Masinaid valmistavaid masinad.
Unenägusid, mis meid järsku äratavad unest.
Tervenemiseks vajalikku tervist.
Treppe, mis viivad ühtmoodi alla kui üles.
Prille prillide otsimiseks.
Hingamist sisse ja välja.
Ja aeg-ajalt kas või
vihkamise vihkamist.
Ja lõppude lõpuks
teadmatust teadmatusest
ja käsi, mis pesevad käsi.
Enesekohane
On kataloogide katalooge.
On luuletusi luuletustest.
On näidendeid näitlejatest, mida etendavad näitlejad.
On kirju kirjade puhul.
Sõnu, mis seletavad sõnu.
Ajude uurimisega tegelevaid ajusid.
On naeru moodi nakkavat kurbust.
Pabereid paberikogumise kohta.
Nähtud pilke.
Juhuseid, mida muudavad juhused.
Suuri jõgesid väiksemate olulise osalusega.
Metsi, mis servast servani täis kasvanud metsa.
Masinaid valmistavaid masinad.
Unenägusid, mis meid järsku äratavad unest.
Tervenemiseks vajalikku tervist.
Treppe, mis viivad ühtmoodi alla kui üles.
Prille prillide otsimiseks.
Hingamist sisse ja välja.
Ja aeg-ajalt kas või
vihkamise vihkamist.
Ja lõppude lõpuks
teadmatust teadmatusest
ja käsi, mis pesevad käsi.
Sunday, November 18, 2012
Szymborska ja Tokarczuk
Viimaste kuude palavikuline töö hakkab kaante vahele saama, Wisława Szymborska valikkogu "Herakleitose jões" ja Olga Tokarczuki romaan "Algus ja teised ajad". Umbes 10 päeva pärast peaksid mõlemad raamatud poodides müügil olema. Allpool siis Szymborska "Psalm" (tema 1976.a. kogust)
Psalm
Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!
Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kas või varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!
Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”
Oh, kui korraga ilmub silme ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?
Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?
Ja veel need laiduväärselt levivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!
Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.
Psalm
Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!
Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kas või varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!
Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”
Oh, kui korraga ilmub silme ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?
Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?
Ja veel need laiduväärselt levivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!
Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.
Sunday, November 11, 2012
Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad"
„Kui Jumal tunneb end Viiendas Maailmas eriliselt üksikuna, siis räägib ta iseendaga.
Ta jälgib huviga inimesi, eriti aga üht, kelle nimi on Hiiob. „Kui ma võtaksin temalt kõik, mis tal on, millele ta siis toetaks oma veendumused, kui ma võtaksin temalt kõik varad, kiht kihilt, kas ta oleks siis ikka seesama, kes praegu? Kas ta ei hakkaks vanduma ja mind teotama? Kas ta austaks ja armastaks mind sellest hoolimata?”
Vaatab Jumal ülalt Hiiobit ja vastab endale: „Kindlasti mitte. Ta austab mind vaid seetõttu, et olen ta varakaks teinud. Ma võtan Hiiobilt selle, mille olen talle andnud.”
Ja Jumal koorib Hiiobi paljaks nagu sibula. Ja ise nutab kaastundest. Kõigepealt võtab Hiiobilt kõik, mis tal oli: maja, maa, kitsekarja, sulased, metsad ja salud. Pärast võtab ära need, keda ta armastas: lapsed, naised, lähedased ja sugulased. Siis võtab Hiiobilt ära selle, mis tegi ta selliseks nagu oli: terve keha, terve meele, harjumused ja tavad.
Jumal silmitseb nüüd oma kätetööd ja ta peab oma jumalasilmi kissitama. Hiiob särab sama valgusega nagu Jumal ise. Ja võib-olla on Hiiobi sära isegi eredam, sest Jumal peab kissitama silmi. Hirmunult ja kiirustades annab Jumal Hiiobile tagasi kõik, mis võttis, ning lisab veel uusi asju. Jumal loob raha vahetuskauba tegemiseks, ja koos rahaga seifid ja pangad, annab iluasju, moe, soove ja ihasid. Ja lakkamatu hirmu. Puistab kõige sellega Hiiobi üle, kuni Hiiobi sära hakkab tasapisi tuhmuma ja lõpuks kustub.”
Ta jälgib huviga inimesi, eriti aga üht, kelle nimi on Hiiob. „Kui ma võtaksin temalt kõik, mis tal on, millele ta siis toetaks oma veendumused, kui ma võtaksin temalt kõik varad, kiht kihilt, kas ta oleks siis ikka seesama, kes praegu? Kas ta ei hakkaks vanduma ja mind teotama? Kas ta austaks ja armastaks mind sellest hoolimata?”
Vaatab Jumal ülalt Hiiobit ja vastab endale: „Kindlasti mitte. Ta austab mind vaid seetõttu, et olen ta varakaks teinud. Ma võtan Hiiobilt selle, mille olen talle andnud.”
Ja Jumal koorib Hiiobi paljaks nagu sibula. Ja ise nutab kaastundest. Kõigepealt võtab Hiiobilt kõik, mis tal oli: maja, maa, kitsekarja, sulased, metsad ja salud. Pärast võtab ära need, keda ta armastas: lapsed, naised, lähedased ja sugulased. Siis võtab Hiiobilt ära selle, mis tegi ta selliseks nagu oli: terve keha, terve meele, harjumused ja tavad.
Jumal silmitseb nüüd oma kätetööd ja ta peab oma jumalasilmi kissitama. Hiiob särab sama valgusega nagu Jumal ise. Ja võib-olla on Hiiobi sära isegi eredam, sest Jumal peab kissitama silmi. Hirmunult ja kiirustades annab Jumal Hiiobile tagasi kõik, mis võttis, ning lisab veel uusi asju. Jumal loob raha vahetuskauba tegemiseks, ja koos rahaga seifid ja pangad, annab iluasju, moe, soove ja ihasid. Ja lakkamatu hirmu. Puistab kõige sellega Hiiobi üle, kuni Hiiobi sära hakkab tasapisi tuhmuma ja lõpuks kustub.”
Monday, October 1, 2012
Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon
Konsumis pakutakse päris mõistliku hinnaga Raimati veine, näiteks Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon 2005 oli hinnaga € 8.49 ja Raimat Abadia € 5.99. Võtsin esimese. Arvan, et üks põhjusi, miks hind 11 euro pealt alla kukutatud, on asjaolu, et selle veini eluiga hakkab läbi saama. 2005. aasta oli Kataloonias DO Costers del Segres küll üsna hea, aga keeratava korgiga Raimat Viña 32 CS pole kindlasti nüüd mingi tippvein, mida endale aastakümneteks keldrisse soetada. Ja ega need meie marketite säilitustingimused nüüd mingit tasast küpsemist ka ei soodusta.Anyways, aroomi veinil enam eriti polnud, ent maitset selle hinna eest veel küll. Tõsi, tundus juba natuke õhuke, aga ei midagi hullu.
Hinded
Kvaliteet
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
Hinna ja kvaliteedi suhe
3 – hind vastab kvaliteedile
Kriteeriumid
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Wednesday, September 26, 2012
Veinidele nüüd ka hinded
Üritaksin tänasest alates panna veinidele hindeid (las tunnevad end koolipostena), ei hakkaks selles keeruliseks minema, jääks viiepallisüsteemi juurde, hindaks kahes kategoorias, üks hinne veini kvaliteedile ning teine hinna ja kvaliteedi suhtele. Ning muidugi – need hinded ei esinda midagi peale minu maitse. Ja teatavasti maitse üle ei vaielda (maitse üle kakeldakse).
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Ja võtaksin siis ette kaks Austraalia Shiraz'd – kõigepealt Wyndham Estate BIN 555 Shiraz 2009. Aroomis marjasust ja mineraalsust, maitse samamoodi marjane ja mineraalne (viimast võiks ehk veidi rohkem olla). Lõpus pipart ja tanniine. Minu jaoks veidi moosine ja magusavõitu – ehkki mõrkjas mineraalsus päästab veidi üldmuljet. Vein on ka mitmeid auhindu saanud, ju siis kellelegi meeldib selline stiil vägagi. (Võtsin veini kõrvale Hispaania nooremapoolset – 6 kuud laagerdanud – Manchego juustu, sobisid küll, ehkki olid üks ühest, teine teisest maailma otsast.)
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
3 – hind vastab kvaliteedile (SuperAlko hind 8.95, üle 10 € oleks selle veini eest küll liig välja käia)
Teine vein on Jacob's Creek Reserve Barossa Shiraz 2009. Veidi sarnane eelmisega, aga tanniine on rohkem, tunda on tammevaati, ei ole nii magus ja kergelt joodav.
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
4 – hea ost (SuperAlko hind 9.60)
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Ja võtaksin siis ette kaks Austraalia Shiraz'd – kõigepealt Wyndham Estate BIN 555 Shiraz 2009. Aroomis marjasust ja mineraalsust, maitse samamoodi marjane ja mineraalne (viimast võiks ehk veidi rohkem olla). Lõpus pipart ja tanniine. Minu jaoks veidi moosine ja magusavõitu – ehkki mõrkjas mineraalsus päästab veidi üldmuljet. Vein on ka mitmeid auhindu saanud, ju siis kellelegi meeldib selline stiil vägagi. (Võtsin veini kõrvale Hispaania nooremapoolset – 6 kuud laagerdanud – Manchego juustu, sobisid küll, ehkki olid üks ühest, teine teisest maailma otsast.)
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale3 – hind vastab kvaliteedile (SuperAlko hind 8.95, üle 10 € oleks selle veini eest küll liig välja käia)
Teine vein on Jacob's Creek Reserve Barossa Shiraz 2009. Veidi sarnane eelmisega, aga tanniine on rohkem, tunda on tammevaati, ei ole nii magus ja kergelt joodav.
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
4 – hea ost (SuperAlko hind 9.60)
Sunday, September 23, 2012
The Grinder Pinotage 2010
Tuesday, September 4, 2012
Hiiobist - mitme nurga alt
Detsembri alguseks tahaks valmis saada Wisława Szymborska üsna mahuka valikkogu (üle saja luuletuse - sinna ei lähe 2008. aastal ilmunud "Oma aja aja lastes" ilmunud tekstid teatud autoriõiguslike nüansside tõttu, aga "Oma aja lapsi" on veel järel, nii minul kui raamatukauplustel). Seekord pakuks tutvustuseks proosalaastu pealkirjaga "Kokkuvõte" (1962. aastal ilmunud luulekogust "Sool").
"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."
Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.
"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."
"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."
Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.
"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."
Thursday, August 30, 2012
Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 3
Veel üks lõiguke Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid, seekord Platoni filosoofiast lähtuvalt
"Teine küsimus puudutab matemaatilisi objekte. Võtame mingi lihtsa matemaatilise lause, näiteks “seitse on algarv”, ja küsime, millest see lause räägib, mis on seitse ja mis on algarv? Võime hoida kinni radikaalselt antiplatonlikust maailmavaatest ja väita, et tõeliselt on olemas ainult üksikud objektid, mille kirjeldamiseks me kasutame küll üldnimetusi, sest need objektid on mitmes mõttes sarnased, aga peale nimetuste pole neil midagi ühist. Mis on siis arvude ja kõikide matemaatiliste objektide maailm? Millises mõttes on need reaalsed, kui üldse? Paljud filosoofid arvavad, et me ei saa vältida üldiste entiteetide reaalsust; nende hulgas oli moodsa analüütilise filosoofia üks loojaid Bertrand Russell, kes eitas, et universaalid on meie mõistuse loodud, ja püüdis tõestada, et reaalsed pole mitte ainult sarnased asjad, vaid ka sarnasus ise. Mõned matemaatikud ja füüsikud olid või on suhtumises matemaatiliste entiteetide maailma platonistid: nimetagem suurt poola matemaatikut Jan Łukasiewiczit, elavate hulgast Roger Penrose’i. Mõelgem nüüd selle üle, kas väitel, et seitse on algarv, on mõtet, kui ei oleks inimesi ega mingeid mõistusega olendeid või kui maailma polekski olemas."
Veinisoovitus: Lõuna-Aafrika Gracelands Strawberry Fields 2009 (70% Shiraz 30% Cabernet). Veinimeistriks on Susan McNaughton, kes teeb seda tööd vaid oma lõbuks (tegemist vist miljonäriprouaga). Nime on vein saanud Shiraz maasikase karakteri ja veinimõisa ümbritsevate maasikapõldude järgi. Vein on üsna pehme, siidine ja marjane, aga isikupärase hõrgu järelmaitsega. Eestis müüakse seda vist vähestes kohtades, mina ostsin selle Tallinnas Harju tn 1 veinipoest. Hind oli kusagil 15 € kandis, mis peaks Euroopa lõikes olema selle veini kohta üsna soodus.
"Teine küsimus puudutab matemaatilisi objekte. Võtame mingi lihtsa matemaatilise lause, näiteks “seitse on algarv”, ja küsime, millest see lause räägib, mis on seitse ja mis on algarv? Võime hoida kinni radikaalselt antiplatonlikust maailmavaatest ja väita, et tõeliselt on olemas ainult üksikud objektid, mille kirjeldamiseks me kasutame küll üldnimetusi, sest need objektid on mitmes mõttes sarnased, aga peale nimetuste pole neil midagi ühist. Mis on siis arvude ja kõikide matemaatiliste objektide maailm? Millises mõttes on need reaalsed, kui üldse? Paljud filosoofid arvavad, et me ei saa vältida üldiste entiteetide reaalsust; nende hulgas oli moodsa analüütilise filosoofia üks loojaid Bertrand Russell, kes eitas, et universaalid on meie mõistuse loodud, ja püüdis tõestada, et reaalsed pole mitte ainult sarnased asjad, vaid ka sarnasus ise. Mõned matemaatikud ja füüsikud olid või on suhtumises matemaatiliste entiteetide maailma platonistid: nimetagem suurt poola matemaatikut Jan Łukasiewiczit, elavate hulgast Roger Penrose’i. Mõelgem nüüd selle üle, kas väitel, et seitse on algarv, on mõtet, kui ei oleks inimesi ega mingeid mõistusega olendeid või kui maailma polekski olemas."
Tuesday, August 28, 2012
Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 2
Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" stiilist annab aimu järgmine Elea Parmenidest käsitlev lõik:
"Parmenidese küsimuse võib esitada selle sisu muutmata nõnda: Mis on tõeline? Võib kindlasti välja nuputada mingi tõeluse määratluse, mis on näiliselt tabav ja rahuldab meie uudishimu, aga selle küsimuse puhul pole asi suvalises määratluses, vaid mures – mis on tõeliselt tõeline?
Ja tuleb tunnistada, et sellist asja, ehkki see puudutab meis mingit intuitsioonikeelt, on raske ümber formuleerida ilma nõiaringi sattumata. Küsime näiteks: kas meie unenäod või meie juhuslikud meelepetted on tõelised? Üks ütleb, et need on sündmused, mis leiavad tõeliselt aset, seega on need tõelised. Teine võib öelda, et ei ole tõelised, sest toimuvad üksnes minu, mitte kollektiivses teadvuses. Kas siis tuleks tunnistada, et ainult need asjad, mis on kollektiivsele teadvusele kättesaadavad, on tõelised? Aga võib-olla tuleks öelda, et kõik niisugused asjad ja mitte üksnes niisugused asjad on tõelised? Mõelgem, millised järeldused tuleks sellest eeldusest teha. Kas mina olen tõeline, kas sina oled tõeline? Milliste reeglite järgi ütlevad ühed, et Jumal on tõeline, aga teised vaidlevad sellele vastu? Nii ühtedel kui teistel on omad reeglid, aga kust me teame, et need on õigustatud? Kuidas on juhtunud, et see eriline intuitsioon, mida kohtab antiikaja religioonis ja filosoofias – et meie kogemuse maailm pole tõeline – on tundunud tõesena? Või ei tundu see sulle tõesena? Arvad, et see on ilmselge mõttetus? Ehk tasuks keskenduda tunnikeseks mõtlemisele selle üle. See on küsimus, mida Parmenides ja tema jumalanna meile esitavad."
Veinisoovitus: kellele meeldivad täidlased ja vürtsikad Kataloonia veinid, nende jaoks on üsna kindel valik Planella (mina jõin 2009. aasta veini - 45% Carinyena, 35% Garnatxa, 20% Syrah - eri aastakäikudel on neid viinamarjasorte eri vahekorras). 15% alkoholisisaldust ei pane üldse tähelegi. Eestis müüb seda Vivavein.ee (hind € 12.99)
+ 92 Punkti - Peñín Guide
+ 90 Punkti - International Wine Cellar
+ 90 Punkti - Wine & Spirits Magazine
+ 90 Punkti - Robert Parker
"An excellent value, it reveals an inky/purple color as well as a powerful bouquet of blackberry and cassis liqueur intermixed with notions of licorice, pepper, and sweet vanillin saturated oak. Full-bodied, with plump, fleshy flavors, adequate acidity, and a sumptuous finish" - Robert Parker
"Parmenidese küsimuse võib esitada selle sisu muutmata nõnda: Mis on tõeline? Võib kindlasti välja nuputada mingi tõeluse määratluse, mis on näiliselt tabav ja rahuldab meie uudishimu, aga selle küsimuse puhul pole asi suvalises määratluses, vaid mures – mis on tõeliselt tõeline?
Ja tuleb tunnistada, et sellist asja, ehkki see puudutab meis mingit intuitsioonikeelt, on raske ümber formuleerida ilma nõiaringi sattumata. Küsime näiteks: kas meie unenäod või meie juhuslikud meelepetted on tõelised? Üks ütleb, et need on sündmused, mis leiavad tõeliselt aset, seega on need tõelised. Teine võib öelda, et ei ole tõelised, sest toimuvad üksnes minu, mitte kollektiivses teadvuses. Kas siis tuleks tunnistada, et ainult need asjad, mis on kollektiivsele teadvusele kättesaadavad, on tõelised? Aga võib-olla tuleks öelda, et kõik niisugused asjad ja mitte üksnes niisugused asjad on tõelised? Mõelgem, millised järeldused tuleks sellest eeldusest teha. Kas mina olen tõeline, kas sina oled tõeline? Milliste reeglite järgi ütlevad ühed, et Jumal on tõeline, aga teised vaidlevad sellele vastu? Nii ühtedel kui teistel on omad reeglid, aga kust me teame, et need on õigustatud? Kuidas on juhtunud, et see eriline intuitsioon, mida kohtab antiikaja religioonis ja filosoofias – et meie kogemuse maailm pole tõeline – on tundunud tõesena? Või ei tundu see sulle tõesena? Arvad, et see on ilmselge mõttetus? Ehk tasuks keskenduda tunnikeseks mõtlemisele selle üle. See on küsimus, mida Parmenides ja tema jumalanna meile esitavad."
Veinisoovitus: kellele meeldivad täidlased ja vürtsikad Kataloonia veinid, nende jaoks on üsna kindel valik Planella (mina jõin 2009. aasta veini - 45% Carinyena, 35% Garnatxa, 20% Syrah - eri aastakäikudel on neid viinamarjasorte eri vahekorras). 15% alkoholisisaldust ei pane üldse tähelegi. Eestis müüb seda Vivavein.ee (hind € 12.99)+ 92 Punkti - Peñín Guide
+ 90 Punkti - International Wine Cellar
+ 90 Punkti - Wine & Spirits Magazine
+ 90 Punkti - Robert Parker
"An excellent value, it reveals an inky/purple color as well as a powerful bouquet of blackberry and cassis liqueur intermixed with notions of licorice, pepper, and sweet vanillin saturated oak. Full-bodied, with plump, fleshy flavors, adequate acidity, and a sumptuous finish" - Robert Parker
Sunday, August 26, 2012
Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse
Hea lugeja,
tuhat vabandust, et nii pikka aega ei olnud mahti siia sissekandeid teha. Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sai valmis, mitte küll lihtsalt ja libedalt, toimetaja Märt Väljataga käest sain pragada, et oleksin pidanud olema püüdlikum. Tundsin end siis nagu Ööliblikas Świetlicki "Kolmeteistkümnes", kui ärkab Teises peatükis mingi löga seest. Allpool ka katkend raamatust, mitte veel Kołakowski sissejuhatusest Euroopa filosoofiasse (Rahva Raamatus juba müügil), vaid just Ööliblikaga seotud lõik meistri-triloogiast.
"Ööliblikas teeb ühe silma lahti. Seejärel teise. Siis tõuseb põrandalt.
Tal pole riideid seljas. Kohe üldse mitte. Ta on mingi lögaga
kokku määritud, terve loik seda löga on põrandal, jubedus.
Kõik kohad, sõna otseses mõttes kõik kohad valutavad, tema keha
on lisaks huulepulgaga täis joonistatud: mingid südamed, geomeetrilised kujundid. Mõttetu.
„Mis kurat see on?” küsib ta iseendalt, aga mingit vastust tal
anda pole.
Laual on sedel:
Ma tulen veel tagasi. Kõik ei saanud veel nii, nagu peab. Paari
asja peame täiustama. Pead olema püüdlikum.
„Mis kurat see on?” küsib veel kord Ööliblikas, silmitsedes
imestunult sedelit. „Mida see peaks tähendama? Ja miks ma midagi
ei mäleta?”
Vahepeal on proovitud ka mitut veini, nüüd sai ära maitstud ka Beronia Gran Reserva 2001. Beronia Reserva ja Crianzagi on üsna joodavad, Gran Reserva oli siis
veel veidi toekam. 87% Tempranillo, 8% Mazuelo, 5% Graciano. 2001 on igati hea aastakäik Rioja jaoks, vein oli parajalt küps, marjasus kenasti tanniinidega tasakaalus.
Kõige lõppu siis ka Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sisukord, annab aimu, millega tegemist:
Sokrates. Tõde ja hüve. Miks me teeme kurja? 9
Parmenides Eleast. Olemine ja olematus. Mis on tõeline? 17
Herakleitos Ephesosest. Muutumine, riid ja har moonia. Kuidas kosmos toimib? 25
Platon. Hea ja õiglane. Mis on tõe allikas? 33
Aristoteles. Voorus ja mõistlikkus. Mis on õnn? 43
Epiktetos Hieropolisest. Elu kooskõlas loodusega. Kas see teeb meid õnnelikuks? 51
Sextus Empiricus. Teadmine ja uskumine. Kas on võimalik midagi teada? 59
Püha Augustinus. Jumal ja inimene. Mis on kurjus? 69
Püha Anselm. Jumala paratamatus. Kas Jumal saaks mitte olla? 77
Meister Eckhart. Müstitsism ja voorus. Miks mitte patustada? 85
Püha Aquino Thomas. Teadmine, usk ja hing. Kas maailm on hea? 95
William Ockham. Mis on olemas? Kas ideed on olemas? 105
Nicolaus Cusanus. Absoluut ja maailm. Kas Jumalal on loodut vaja? 115
René Descartes. Jumal, maailm ja meie mõistus. Kuidas saavutada tõsikindlus? 123
Benedict Spinoza. Jumala loomus. Kas meil on vaba tahe? 133
Gottfried Wilhelm Leibniz. Jumal ja maailm. Miks on eimillegi asemel olemas midagi? 143
Blaise Pascal. Usk. Miks uskuda? 151
John Locke. Mõistus, vabadus ja võrdsus. Mida on Jumal meile kaasa andnud? 161
Thomas Hobbes. Hirm ja religioon. Milline riik on parim? 171
David Hume. Taju ja põhjuslikkus. Mida me võime teada? 181
Immanuel Kant. Mõistus, paratamatus ja moraal. Kuidas on teadmine võimalik? 191
Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ajalugu ja absoluut. Progress ilma hea ja kurjata? 199
Arthur Schopenhauer. Maailm, tahe ja seks. Kas tappa ennast ära? 209
Søren Aabye Kierkegaard. Jumal ja usk. Kas kirikut on tarvis? 217
Friedrich Wilhelm Nietzsche. Võimutahe. Kas hea ja kuri on olemas? 227
Henri Bergson. Teadvus ja evolutsioon. Mis on inimvaim? 237
Edmund Husserl. Tõsikindluse põhialused. Mida me teame ja kuidas seda teada? 247
Martin Heidegger. Tõde, olemine ja olematus. Mis on inimolemine? 257
Karl Jaspers. Eksistents ja transtsendents. Kas kannatused rikastavad meid? 267
Plotinos. Üks ja loomine. Kas mateeria on kuri? 277
"Ööliblikas teeb ühe silma lahti. Seejärel teise. Siis tõuseb põrandalt.
Tal pole riideid seljas. Kohe üldse mitte. Ta on mingi lögaga
kokku määritud, terve loik seda löga on põrandal, jubedus.
Kõik kohad, sõna otseses mõttes kõik kohad valutavad, tema keha
on lisaks huulepulgaga täis joonistatud: mingid südamed, geomeetrilised kujundid. Mõttetu.
„Mis kurat see on?” küsib ta iseendalt, aga mingit vastust tal
anda pole.
Laual on sedel:
Ma tulen veel tagasi. Kõik ei saanud veel nii, nagu peab. Paari
asja peame täiustama. Pead olema püüdlikum.
„Mis kurat see on?” küsib veel kord Ööliblikas, silmitsedes
imestunult sedelit. „Mida see peaks tähendama? Ja miks ma midagi
ei mäleta?”
Vahepeal on proovitud ka mitut veini, nüüd sai ära maitstud ka Beronia Gran Reserva 2001. Beronia Reserva ja Crianzagi on üsna joodavad, Gran Reserva oli siis
veel veidi toekam. 87% Tempranillo, 8% Mazuelo, 5% Graciano. 2001 on igati hea aastakäik Rioja jaoks, vein oli parajalt küps, marjasus kenasti tanniinidega tasakaalus. Kõige lõppu siis ka Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sisukord, annab aimu, millega tegemist:
Sokrates. Tõde ja hüve. Miks me teeme kurja? 9
Parmenides Eleast. Olemine ja olematus. Mis on tõeline? 17
Herakleitos Ephesosest. Muutumine, riid ja har moonia. Kuidas kosmos toimib? 25
Platon. Hea ja õiglane. Mis on tõe allikas? 33
Aristoteles. Voorus ja mõistlikkus. Mis on õnn? 43
Epiktetos Hieropolisest. Elu kooskõlas loodusega. Kas see teeb meid õnnelikuks? 51
Sextus Empiricus. Teadmine ja uskumine. Kas on võimalik midagi teada? 59
Püha Augustinus. Jumal ja inimene. Mis on kurjus? 69
Püha Anselm. Jumala paratamatus. Kas Jumal saaks mitte olla? 77
Meister Eckhart. Müstitsism ja voorus. Miks mitte patustada? 85
Püha Aquino Thomas. Teadmine, usk ja hing. Kas maailm on hea? 95
William Ockham. Mis on olemas? Kas ideed on olemas? 105
Nicolaus Cusanus. Absoluut ja maailm. Kas Jumalal on loodut vaja? 115
René Descartes. Jumal, maailm ja meie mõistus. Kuidas saavutada tõsikindlus? 123
Benedict Spinoza. Jumala loomus. Kas meil on vaba tahe? 133
Gottfried Wilhelm Leibniz. Jumal ja maailm. Miks on eimillegi asemel olemas midagi? 143
Blaise Pascal. Usk. Miks uskuda? 151
John Locke. Mõistus, vabadus ja võrdsus. Mida on Jumal meile kaasa andnud? 161
Thomas Hobbes. Hirm ja religioon. Milline riik on parim? 171
David Hume. Taju ja põhjuslikkus. Mida me võime teada? 181
Immanuel Kant. Mõistus, paratamatus ja moraal. Kuidas on teadmine võimalik? 191
Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ajalugu ja absoluut. Progress ilma hea ja kurjata? 199
Arthur Schopenhauer. Maailm, tahe ja seks. Kas tappa ennast ära? 209
Søren Aabye Kierkegaard. Jumal ja usk. Kas kirikut on tarvis? 217
Friedrich Wilhelm Nietzsche. Võimutahe. Kas hea ja kuri on olemas? 227
Henri Bergson. Teadvus ja evolutsioon. Mis on inimvaim? 237
Edmund Husserl. Tõsikindluse põhialused. Mida me teame ja kuidas seda teada? 247
Martin Heidegger. Tõde, olemine ja olematus. Mis on inimolemine? 257
Karl Jaspers. Eksistents ja transtsendents. Kas kannatused rikastavad meid? 267
Plotinos. Üks ja loomine. Kas mateeria on kuri? 277
Saturday, July 21, 2012
Adam Zagajewski
Allpool mõned Adam Zagajewski luuletused. Kui muidu on minu tõlgitud poola luuleraamatute kohta ikka arvustusi ilmunud, siis Zagajewski "Valitud luuletused" (2010) jäi suurema tähelepanuta (kui mitte lugeda arvustuseks Märt Väljataga järelsõna). Nojah, kulka tõlkepreemia nominatsiooni sain ka selle eest, eks seegi ole arvustus. Siiski ma usun, et Zagajewski saab kunagi Nobeli preemia (näiteks aastal 2019). Muidugi, pole eriti tõenäoline, et keegi tahab keset suve lugeda luuletusi, mille pealkiri on näiteks "Oota sügispäeva", "Detsembrituul" või "Józefi tänav talvel", aga ega ma oma jonni ei jäta.Oota sügispäeva
Ekelöfist
Oota sügispäeva, juba veidi
väsinud päikest, tolmust õhku,
kahvatut päeva.
Oota vahtra karedaid pruunikaid lehti,
täis jooni nagu vanainimese peopesa,
oota kastaneid ja tammetõrusid,
oota õhtut, kui istud märkmikuga aeda,
ja lõkketulede suitsul
on kättesaamatu tarkuse mekk.
Oota pärastlõunaid, lühikesi nagu atleedi hingetõmme,
relvarahu pilvede vahel,
puude vaikimist,
hetke, kui saavutad absoluutse rahu
ja lepid mõttega, et mida oled kaotanud,
oled kaotanud igaveseks.
Oota hetke, kui sa isegi ei igatse enam
nende järele, keda armastasid
ja keda enam pole.
Oota selget ja heledat päeva,
tundi ilma kõhkluse ja valuta.
Oota sügispäeva.
Detsembrituul
Detsembrituul tapab lootuse,
aga ära luba endalt võtta
mereäärset sinakat udu
ja suvehommiku sumedust.
Kes usub, et veel on olemas
nähtamatud õhkkerged saared
ja päikeselaigud
puupõrandal?
Uni tuleb kulunud rõivais
ja palub almust,
mälu kustub vangikongis
nagu Mary Stuart.
Viimane peatus
Tramm sõitis piki punaste majade rida.
Rattad kaevanduste tornides pöörlesid
nagu karussellid lõbusas linnakeses.
Aedades kasvasid nõega varjutatud roosid,
kondiitriärides tiirutasid vihased herilased
tuhksuhkru ja mooniseemnetega saiakeste kohal.
Ma olin viieteistkümneaastane, tramm sõitis
järjest kiiremini majade vahel,
aasadel silmasin kollaseid varsakapju.
Mõtlesin, et viimases peatuses
langeb kõigelt saladuseloor,
aga mitte midagi ei juhtunud, mitte midagi,
trammijuht sõi juustusaia,
kaks vanemat naist rääkisid tasakesi
hindadest ja haigustest.
Józefi tänav talvel
Talvel on Józefi tänav nii hämar,
üksikud palverändurid sumpavad läbi lumesopa
ega tea, kuhu lähevad, millise tähe poole,
ja ehk peatuvad korraks,
nagu aednik, kes toetub
labidavarrele, on mõtteis
ega märka, et järsku
on puhkenud sõda
või hortensia õide.
Thursday, July 19, 2012
Scotti "A Good Year" ja prantsuse vein
Vaatasin lõpuks ära Ridley Scotti filmi “A Good Year”, mis oli juba ammu oma järge oodanud – üks väheseid Ridley Scotti filme, mis seni nägemata. Sisu üldjoontes selline, et inglasest investeerimishaile (Russell Crowe) pärandatakse veinimõis Provence’is, kus ta ka suure osa lapsepõlvest veetnud. Lapsepõlvemaale tagasiminek toob kaasa ka armumise prantslannasse, lõpuks château’sse elama asumise. Ootasin filmilt veidi enamat, oli natuke liiga sentimentaalne, kuidagi ei meenutanud Ridley Scotti parimaid filme (nt “Black Hawk Down”, “Gladiator” ja “American Gangster”). Siiski pakkus mõne südamliku hetke.
Selle filmi kõrvale muidugi sobis sealtkandi vein – Comtadine Puymeras Le Chasseur 2009 (95% Syrah, 5% Grenache). Noore veini kohta üllatavalt küps, tugeva, aga mitte häiriva happega. Valmistaja kinnitusel peaks see vein küpsema 5-10 aastat, vist tulekski paar pudelit keldrisse osta, et vaadata, mida see vein kujutab 4-5 aasta pärast. Seda enam, et sealmail (Chôte-du-Rhône) oli 2009 väga hea aasta. Seda veini müüb Eestis 75cl (Kompanii 4, Tartu), hinnad on selles väikeses veinipoes ehk soodsamadki kui marketites. Ning üht asja tuleb kindlasti mainida – head ja asjatundlikku teenindust. Nuriseda võiks ehk veidi väikese valiku üle, aga kuuldavasti peaks lähiajal sortiment laienema ka Portugali veinidega (ise loodan, et kord on seal ka hispaanlased korralikult esindatud).
Selle filmi kõrvale muidugi sobis sealtkandi vein – Comtadine Puymeras Le Chasseur 2009 (95% Syrah, 5% Grenache). Noore veini kohta üllatavalt küps, tugeva, aga mitte häiriva happega. Valmistaja kinnitusel peaks see vein küpsema 5-10 aastat, vist tulekski paar pudelit keldrisse osta, et vaadata, mida see vein kujutab 4-5 aasta pärast. Seda enam, et sealmail (Chôte-du-Rhône) oli 2009 väga hea aasta. Seda veini müüb Eestis 75cl (Kompanii 4, Tartu), hinnad on selles väikeses veinipoes ehk soodsamadki kui marketites. Ning üht asja tuleb kindlasti mainida – head ja asjatundlikku teenindust. Nuriseda võiks ehk veidi väikese valiku üle, aga kuuldavasti peaks lähiajal sortiment laienema ka Portugali veinidega (ise loodan, et kord on seal ka hispaanlased korralikult esindatud).Tuesday, July 17, 2012
Miłoszi "Sünnimaa Euroopa"
"Edasi-tagasi liikuvate rinnetega sõda, kus peamisteks relvadeks olid mõõk ja vintpüss, käis suurte panuste peale. Võib öelda, et selles sõjas oli peaosa poolakate juhil Piłsudskil. Mulle tundub, et sellele väljapaistvale isikule heidaks palju valgust paralleel tema vaimse sugulase Feliks Dzierżyńskiga. Mõlemad pärinesid vaesunud šlahtast, nende sünnikohad olid ajaloolisel Leedumaal üsna lähestikku, mõlemast sai elukutseline revolutsionäär, mõlemat ühendas relvastatud võitlus ja istumine tsaaririigi vanglates koos poola romantiliste luuletajate lugemisega. Kes teab, võib-olla olid mõlemad rohkem luuletajad kui poliitikud, aga luuletajad, kes kasutasid tindi asemel verd. Algul vaid väikene erinevus nende sotsialistlikus suundumuses, aga sündmuste keeris viis neid teineteisest järjest kaugemale, vahel võib üksainus liivatera määrata suuna, kuhu kulgeb kellegi saatuse laavavool. Kui esimese sihiks oli eelkõige vabanemine Venemaast – kas siis tsaristlikust või mitte –, siis teine panustas maailmarevolutsioonile ja Lenini parema käena oli tal piiramatu võim tohutu riigi kehade ja hingede üle.
Piłsudski sõjaline tegevus revolutsioonilise Venemaa vastu ei seletu tema sooviga korraldada ristiretke kommunismi vastu. Valgekaartlastesse suhtus ta sama umbusklikult, nähes ette halvemaidki tagajärgi, kui võidaksid “Ühtse ja jagamatu” pooldajad. Ainult Piłsudski päritolu seletab tema otsuseid. Poola oma etnilistes piirides oli talle võõras mõiste ja tegelikult ta sellest eriti ei hoolinud. Tema tee oli ette määratud paljude põlvkondade Rei Publicae visiooniga, nii nagu see oli säilinud kollektiivses mälus oma viimasest faasist XVIII sajandil. Ta tahtis ühendada Poola kuningriigi ja Leedu vürstiriigi alasid, sihiks ei olnud rahvusriik. Anakronistlik või siis ka liiga moderne unelm – sõltuvalt sellest, milliseid vorme võttis tegelikkuses. Tärkava rahvusluse ajajärgul oli selline püüdlus liiga hiline ja liiga varane. Piłsudski peamisteks vaenlasteks olid Poola rahvuslased – ja nendega vastandumise tõttu nägi vasakpoolne liberalism temas liitlast.
Ebaõnn, mis tabas teda Dneprini ulatuva Rzeczpospolita taastamisel – pidagem meeles, et Piłsudski arusaama järgi ei olnud tegemist kallaletungiga Venemaale, vaid lihtsalt tsaaririigi poolt anastatud maade tagasivõtmisega –, tõi lahingud Varssavi külje alla ja muutis panust: nüüd oli küsimus elus ja surmas, ehk siis Poola liitmises Nõukogudemaa külge. Võiduka Punaarmee järel liikus juba Nõukogude Poola kokkupandud valitsus, mille väljapaistvaim kuju oli Feliks Dzierżyński. Võib oletada, et just temast oleks saanud Poola tegelik valitseja.
Progressiivse inimkonna sümpaatia kuulus Venemaale kui vabaduse koidikule, mitte poolakatele, ja Lääne-Euroopa sadamates puhkesid streigid, mis olid suunatud ehmunud Entente’i riikide Poolale mõeldud laskemoonasaadetiste vastu. Mis oleks juhtunud, kui Piłsudski väed poleks võitnud lahingut Varssavi all 1920. aasta augustis? Võib teha üksnes oletusi. Kuidas oleksid reageerinud nüüd oma kaotusest löödud sakslased, kui revolutsioon oli jõudnud nende külje alla? Kas Trotski ei kaotanud oma elu lahingut mitte juba Varssavi all? Balti riigid poleks suutnud loomulikult vastu pidada ja Leedu sõdurid, kes tulistasid Poola soomusrongi, pidid seda tegema pigem näiliselt kui sellele tõsimeeli kaotust soovides. Üks on selge: minust oleks saanud, nagu minu miljonitest eakaaslastestki, keegi teine, ma oleksin kandnud komsomoli punast lipsu ning katekismuse asemel neelanud vulgaarmarksismi tablette. Seda seost, mis oli minu saatuse ja tanki mootorit remontivate käte vahel, ei osanud ma tollal näha. Kui Esimese maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, ei oleks prantsuse lapse elukäik eriti muutunud. Aga siin oli kaalukausil hoopis midagi muud.
Piłsudski pidas vastu ja sai sellega Isamaa Isa tiitli, nii nagu Mannerheim Soomes. Rahuleping oli kompromiss. Paljude eurooplaste jaoks oli Saksamaa jagamine pärast Hitleri lüüasaamist midagi pretsedenditut. Euroopa idaalade elanikele tähendas see vaid piiride nihutamist juba ennegi teada reeglite järgi. 1921. aasta rahu jagas kaheks Ukraina ja Valgevene (Leedu kõrval kaks Suurvürstiriigi etnilist territooriumi, mis polnud ei poola ega vene). Sel kombel tekkis kergestisüttiv tsoon ja Moskva valitsus kasutas meelsasti taasühendamise loosungit, lähtudes eeldusest, et kel on osa, see peab saama ka ülejäänu. See oli Venemaa riiklik huvi, sest ilma XVIII sajandi lõpul hõivatud Ukraina ja Valgeveneta oleks Venemaa muutunud peaaegu Aasia riigiks."
Veinist – Hacienda Albae 2005. 100% Tempranillo, kuus kuud tammes (80% ameerika tamm, 20% prantsuse tamm, 70% vaatidest uued). Intensiivne, aga mitte pealetükkiv, veidi pipraselt alkohoolne (alkoholisisaldus küll vaid 13,5%). Järelmaitse kuivapoolne, tugevate tanniinidega. Jõulisem kui tavapärane Tempranillo-vein.Hacienda Albae on veel noor veinimaja, asutatudki 2005. Seepärast ei ole nende veinidel veel DO tähistust, aga arvatavasti praegune maakonnaveini tähistus (Vino de la Tierra) muutub peatselt DO-ks – veinimaja on saanud juba mitu auhinda. Meil müüb Hacienda Albae nelja veini netipood vivavein.ee.
Monday, July 16, 2012
Pilch, Wittgenstein ja Beronia Reserva
Viimastel õhtutel olen lugenud Jerzy Pilchi “Päevaraamatut”. (Eesti keeles on temalt ilmunud kaks romaani: “Muud mõnud” (LR 2001) ja “Kange ingli tiiva all” (LR 2004).) Muidu päris huvitav, ent diagonaalis olen silmad üle libistanud lõikudest, kus Pilch räägib jalgpallist – see inimtegevuse valdkond ei paku küll mingit huvi, isegi läbi Pilchi vaimuka prisma mitte. Pilch kirjutab muu hulgas ka Wittgensteinist – et kui majaperenaine temalt küsis, mida Wittgenstein soovib hommikueineks, siis filosoof vastas: “Ükskõik mida, peaasi, et kogu aeg oleks üks ja sama.” Pilchi arvates on tegemist kõigi vanasõnade ja aforismide arhetüübiga, tema arvates on see ka ainus Wittgensteini arusaadav lause. Tõsi, ka Leszek Kołakowski on kirjutanud: “...kuigi olen lugenud nii Wittgensteini enda teoseid kui paari väga head käsitlust temast, ei tea ma ikka veel, mida ta õieti taotleb (see on küll minu enda, mitte Wittgensteini puudus).” Niipalju siis Wittgensteinist.
Nagu ikka, veinist ka – Beronia Reserva 2005. Väga täidlane ja küps
vein, pigem moodsam ja mahlakam Rioja (89% Tempranillo, 6% Mazuelo, 5%
Graciano). 18 kuud ameerika ja prantsuse tammes, 24 kuud pudelis.
Maitses tamme, pipart ja maasikat. Hind Maximas 11.95 €, aga mujal
Euroopas on Beronia Reserva 2005 keskmine hind koguni 18 €. 2005 oli
Riojale väga hea aastakäik, Beronia Reserva 2005 peaks küpsema veel
2014. aastani. Maximas on veinivalik nagu meil ikka, aga selle vahega,
et sealt võib leida väga häid aastakäike – Maximas käib tavaliselt
selline klient, kes eriti veini ei osta, seetõttu õnnestubki sealt vahel
midagi huvitavat leida. Tartu Anne tn Maximast ostsin küll viimase
2005.a. Beronia Reserva ära, selle asemele on tulnud 2007.a. Reserva,
mis minu arust tahaks ehk veel veidi küpsemist (ka aastakäik pole nii
hea). Hiljuti oli näiteks Maximast saada ka Campo Viejo 2001.a. Reservat
– ka väga hea aastakäik Riojale.
Saturday, July 14, 2012
"Hell on Wheels" ja kaks noort tempranillot
Mõni aeg tagasi ära vaadatud Hell on Wheels (ehk siis “Põrgu ratastel”) ei lähe ikka meelest. Esimene hooaeg, kümme osa. Keegi kirjutas kusagil, et tänapäeval kujutavad seriaalid endast midagi samasugust nagu XIX sajandil romaanid. Ning “Hell on Wheels” on tehtud justkui XIX sajandi parimate romaanitraditsioonide järgi.
Eks oma osa mängib selle sarja jõudmisel minu südameni loomulikult ka asjaolu, et lapsepõlves ei jätnud ma ühtki indiaanifilmi vahele, nõukalikku filmilevisse ei jõudnud eriti küll midagi peale Prantsuse-Saksa Winnetou-filmide (need on nüüd ka blu-ray’na välja antud) ja Gojko Mitići DDR-i vesternite. Mingi ime läbi näidati 70-ndate keskpaigas ka “MacKenna kulda” Gregory Pecki ja Omar Sharifiga. Kõiki neid sai vaatamas käidud mitu korda, ka Nahksuka jutud said iga paari aasta tagant uuesti üle loetud.
Mingi aja eest sai ära vaadatud ka HBO “Deadwood”, aga paigutaksin “Põrgu ratasel” sellest siiski kõrgemale. Enamgi, vist ronib see üldse minu nähtud seriaalide etteotsa, esikümnesse kindlasti. Aga nagu igasuguse hinnangu puhul, on siingi ikka tegemist minu subjektiivse arvamusega. Eestis seda vist küll ükski kanal ei näita ja vaevalt et näitama hakkabki.
Maitsesin kaht noort Hispaania Tempranillo-veini. Esimene nendest, nimega Valdemoreda Tinto 2009 on Rioja nimeka bodega Valdemari kõrvaltoode, mida ei müüda DO märgistusega. Üsna isikupäratu ja karehapu, justkui oleks tempranillo asemel tehtud tammetõrudest. Soovitaksin hoiduda. Hind vivavein.ee-s 6 €, aga sama hinna eest saab marketitest palju paremat tempranillot.
Teine vein Hacienda Albae Joven 2010 on tehtud La Manchas, aga müüakse
ka ilma DO märgistuseta. See oli küll päris hea kerge suvine vein, aga
samas isikupäraga, puuviljane ja kenasti tasakaalus, meeldiva
järelmaitsega. Selles veinis on La Mancha päikest! Hind vivavein.ee-s 8 €
(kui oleks veidi odavam, siis oleks üsna hea ost).
Eks oma osa mängib selle sarja jõudmisel minu südameni loomulikult ka asjaolu, et lapsepõlves ei jätnud ma ühtki indiaanifilmi vahele, nõukalikku filmilevisse ei jõudnud eriti küll midagi peale Prantsuse-Saksa Winnetou-filmide (need on nüüd ka blu-ray’na välja antud) ja Gojko Mitići DDR-i vesternite. Mingi ime läbi näidati 70-ndate keskpaigas ka “MacKenna kulda” Gregory Pecki ja Omar Sharifiga. Kõiki neid sai vaatamas käidud mitu korda, ka Nahksuka jutud said iga paari aasta tagant uuesti üle loetud.
Mingi aja eest sai ära vaadatud ka HBO “Deadwood”, aga paigutaksin “Põrgu ratasel” sellest siiski kõrgemale. Enamgi, vist ronib see üldse minu nähtud seriaalide etteotsa, esikümnesse kindlasti. Aga nagu igasuguse hinnangu puhul, on siingi ikka tegemist minu subjektiivse arvamusega. Eestis seda vist küll ükski kanal ei näita ja vaevalt et näitama hakkabki.
Maitsesin kaht noort Hispaania Tempranillo-veini. Esimene nendest, nimega Valdemoreda Tinto 2009 on Rioja nimeka bodega Valdemari kõrvaltoode, mida ei müüda DO märgistusega. Üsna isikupäratu ja karehapu, justkui oleks tempranillo asemel tehtud tammetõrudest. Soovitaksin hoiduda. Hind vivavein.ee-s 6 €, aga sama hinna eest saab marketitest palju paremat tempranillot.
Tuesday, July 3, 2012
Szymborska ja El Vinculo
Ajaveebi pidamisega on nähtavasti samamoodi nagu mõtlemisega – seda ei saa alustada nullist, mõeldes oleme alati teekonna keskel. Ühtäkki blogipidajaks potsatades ei ole vist põhjust teeselda, et alustan midagi. Kõik on oma alguse saanud juba ammu. Siiski hetkeseisust lühike ülevaade:
Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" on toimetaja Märt Väljataga käes, raamat peaks trükist tulema ehk septembris. Praegu on käsil Wisława Szymborska luulevalik (umbes 120 luuletust) ja Olga Tokarczuki romaan "Prawiek ja teised ajad" (ei teagi veel, kas tõlgin Prawiek'i Eelajaks või Ürgajaks, muidugi võimalik on ka mingi kolmas variant). Suvi tuleb siis äärmiselt töine. Üks Szymborska luuletus, tema 1957. aasta kogust:
Bruegheli kaks ahvi
Selline on minu küpsuseksami uni:
kaks ketis ahvi istuvad aknalaual,
akna taga hõljub taevas
ja supleb meri.
Eksam on Inimkonna ajaloost.
Kogelen ja puterdan.
Üks ahvidest silmitseb ja kuulab mind irooniliselt,
teine justkui tukub –
ja kui küsimusele järgneb vaikus,
ütleb mulle ette
keti tasase kõlinaga.
Veinisoovitus: Pesquera Groupi veinimeistri Alejandro Fernandezi hõrk El Vinculo Crianza 2005 (100% Tempranillo, 18 kuud ameerika tammes, 6 kuud pudelis). Tõeline pidupäevavein. Tõendus, et oskajad mehed võivad head veini teha ka väljaspool Riojat ja Ribera del Duerot, La Mancha ju tuntud peamiselt mahlaste ja moosiste marketiveinide regioonina. Ei teagi, kas El Vinculot Eestis kusagil müügil on. Kui, siis ehk mõnes peenes vinoteegis.
Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" on toimetaja Märt Väljataga käes, raamat peaks trükist tulema ehk septembris. Praegu on käsil Wisława Szymborska luulevalik (umbes 120 luuletust) ja Olga Tokarczuki romaan "Prawiek ja teised ajad" (ei teagi veel, kas tõlgin Prawiek'i Eelajaks või Ürgajaks, muidugi võimalik on ka mingi kolmas variant). Suvi tuleb siis äärmiselt töine. Üks Szymborska luuletus, tema 1957. aasta kogust:
Bruegheli kaks ahvi
Selline on minu küpsuseksami uni:
kaks ketis ahvi istuvad aknalaual,
akna taga hõljub taevas
ja supleb meri.
Eksam on Inimkonna ajaloost.
Kogelen ja puterdan.
Üks ahvidest silmitseb ja kuulab mind irooniliselt,
teine justkui tukub –
ja kui küsimusele järgneb vaikus,
ütleb mulle ette
keti tasase kõlinaga.
Veinisoovitus: Pesquera Groupi veinimeistri Alejandro Fernandezi hõrk El Vinculo Crianza 2005 (100% Tempranillo, 18 kuud ameerika tammes, 6 kuud pudelis). Tõeline pidupäevavein. Tõendus, et oskajad mehed võivad head veini teha ka väljaspool Riojat ja Ribera del Duerot, La Mancha ju tuntud peamiselt mahlaste ja moosiste marketiveinide regioonina. Ei teagi, kas El Vinculot Eestis kusagil müügil on. Kui, siis ehk mõnes peenes vinoteegis.
Subscribe to:
Posts (Atom)