Mariusz Szczygieł "Gottland" II

Allpool üks peatükk Mariusz Szczygiełi "Gottlandist".

Tragöödiakütt

            Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

            Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

            Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

            Ühiskond tuleb ära võõrutada.

            Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

            Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

            Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

            Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

            Kuna komisjonid ei saa valikuga hakkama, organiseeritakse kitšikirjanduse avalikke kogumispunkte. Praha Hloubětíni kvartali põhikooli õpilased rebivad raamatuid väga väikesteks tükkideks (kohe kogumispaigal), siis on kindel, et eksemplarid ei jõua enam lugejateni. Lapsed rebivad mõnuga „Jasmiine rõdu all” või „Kuritegeliku maailma lõustasid”.

            Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

            Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

            Praha Linnaraamatukogu uksel on silt:

                        „LUGEJAD,

                        kindlasti aktsepteerite fakti, et

                        me ei laenuta enam praaki

                        (kitš, kriminaalid, seiklusromaanid).

                        Ärge küsige neid enam.”

            Pärast kommunistide võimuhaaramist õnnestub makulatuuriks muuta peaaegu 70 protsenti ersatsi.

            „Likvideerimise ja asendamise operatsioon” – nii seda kutsutakse – kestab Tšehhoslovakkias 1958. aastani. Seda uuris ja kirjeldas alles 2000. aastal Karli ülikooli kirjandusteadlane Pavel Janáček.

            Ersatsi asendab sotsrealistlik ersats, mille on kirjutanud uued autorid.

            Andy romaanist „Must poksija” (1950) oleks aastate eest veel lausunud:

            „Ma tahan sind paluda endale naiseks.”

            „Kallis, sa ei teagi, kui kallis oled sa minu südamele,” heldis Ruth.

            Nüüd ei või selline armastajate kõnelus teenida vaid isiklikke sihte. Seepärast lisab Ruth: „Peame oma elus pingutama nagu kõik tööinimesed. Aga üksi ei võida sa kunagi, sa oled osa kollektiivist.”

            Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid (teises raamatus) enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

            Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

            Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

            Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

            Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

            On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

            Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

            Pärast Karel Fabián.

            Need on kaks täiesti erinevat autorit.

            Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

            Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

            Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

            Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

            Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

            Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

            „Ma olin äärmiselt üllatunud,” räägib Pavel Janáček, „kui taipasin, et kaks stilistiliselt erinevat kirjanikku on tegelikult üks ja sama inimene. Tema kohandumine kommunismiga on imponeeriv.”

            Janáček lisab: „Ta oli sündinud jutustaja. Ta mõtles lugusid välja sama lihtsalt nagu teised hingavad. Kui ta oleks elanud Ameerikas, siis oleks ta ühe õudusromaani eest ostnud auto. Ta ei saanud endale lubada vaikimist vaid seepärast, et võimule olid tulnud kommunistid. See on põhjus, miks lõppes Kirchbergeri elu.”

Teine osa. Põhjus

            Kas muutus oli tema jaoks valulik?

            Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

            Kas ta armastab lipitseda?

            Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

            Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

            Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

            Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

            „Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

            Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

            Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

            Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

            „Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

            Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

            Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

            Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

            1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

            Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

            Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

            Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

            Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

            K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

            Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

            Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

            Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

            Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

            Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

            Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

            Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

            „Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

            Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

            Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

            Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

            Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

            Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

            Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

            E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

            Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

            Ta annab parteile soovitusi: „Kommunismi tuleb õpetada nagu kirikukantslist ja Piibel (loomulikult mitte selle sõna kiriklikus tähenduses) käes minna inimeste juurde neid õpetama.”

            Ta tunnistab: „Ma peaksin olema piisavalt aus ja tunnistama, et mul tuleb mingi idee edukaks arendamiseks selle üle aastate viisi mõtiskleda.”

            („Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

            E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

            Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

            E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

            Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

            Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.[1]

            Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

            Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

            E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

            Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

            Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

            Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

            Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

            Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

            Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

            Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

            Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

            „Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

            Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

            Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

            Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

            Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

            Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

            „Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

            Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

            Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

            E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

            (Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

            Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

            Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

            Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.

            (Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

            Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.

            Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.

            K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.

            Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

            Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.

            Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”

            Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

            Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

            Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur[2], mis kujutas inimpead.

            Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

            Ometigi on E.K/K.F. kubistlik inimene. Kui kubistlikul pildil tasandid muutuvad lugematuteks murdepunktideks, siis tema elus on nendeks murdepunktideks järjekordsed „ainult et”.

            Kõik, mis on hetke püsiv, muudab kohe suunda. Tema isik – nagu kubistlik objekt – on pidevalt ja mitmekordselt murdumas.

            Võib-olla ei oleks see nii, kui poleks olnud tema hirmu.

Kolmas osa. Playback

            Siin on just õige koht meenutada hirmu.

            Praha intelligendid, süsteemi vaenlased, jäeti karistuseks oma ametitest ilma, nad ehitavad raudteesilda üle Vltava, mida tänaseni kutsutakse Intelligentsi sillaks.

            1951. aasta algul hakkab TKP oma parteikaaslasi kinni panema, enne kui need midagi halba aimata oskavad. Major Pokorný räägib, et üksnes surnu pole kahtlusalune. „Kuni inimene elab, on ta alati kahtlusalune. Sest temaga võib ühendust võtta välismaine luureagentuur,” seletab ta alluvatele.

            Kirjanik Lenka Reinerová pannakse viieteistkümneks kuuks üksikkongi, kust isegi siseõue jalutama ei lasta (kui ta küsib, mille eest teda arreteeriti, siis kuuleb vastuseks – küllap te juba ise teate paremini). Ta vabastatakse lõpuks ilma kohtuta, viiakse kuhugi äärelinna parki. Kui ta koju jõuab, siis selgub, et mees ja tütar on välja tõstetud (talle ei öelda nende asukohta) ning korteris elab keegi teine. Lõpuks leiab ta oma pere ühest lobudikust saja kilomeetri kaugusel Prahast. (Kui ta aastate pärast nõuab tõendit oma arreteerimise kohta, siis selgub, et midagi sellist pole toimunudki. „Võib-olla see ainult tundub teile, seltsimees,” kuuleb ta vastuseks oma pärimistele siseministeeriumist.)

            Partei maksab iseendale kätte.

            Igal pool räägitakse üheteistkümne kõrge parteitegelase protsessist. Neid kutsutakse Slánski grupiks ja süüdistatakse vandenõu ettevalmistamises. Ühe arreteeritu naine saadab avaliku kirja TKP-le, milles palub, et mees saaks sellise karistuse, nagu on ära teeninud. Teise süüdistatu poeg nõuab oma kirjas ajalehtedele otsustavalt isale surmaotsust. Üks süüdistatu palub, et kohus laseks ta üles puua võimalikult kiiresti, sest „ainus heategu, mida võin veel teha, on olla teistele hoiatuseks.”

            Veel hetk tagasi nägi agent 62c/A K.F-i nõnda: „Ta on aus ja patriootiline. Tema nõrgaks küljeks on aga kriitikalage tänulikkus.”

            K.F. ei ole järsku enam Květeni ajakirjanik ja tal pole enam õigust kirjutada viisaastakust.

            Ta heidetakse kõrvale.

            TKP Keskkomitee ajakirjandusosakond mõistab, et midagi on K.F-iga viltu. Tal lähevad segi mõisted „eesrindlane”, „brigadir” ja „stahhaanovlane”, ta kasutab neid nii nagu talle pähe tuleb. Ta on orjalikult ustav viisaastakuplaani optimistlikule visioonile. Arvutab valesti vabriku plaanitäitmist. Vahel paisutab numbreid.

            Viimases reportaažis, mille Květen avaldab, kirjutab K.F.: „Vagunihaakija Jaroslav Šmíd tõstis tootlikkust kolmkümmend kolm protsenti. Võiksime tuua siin ühe numbri teise järel, ainult et numbrid on surnud. Inimesed ja töö on elavad. See, mida täna kirja paneme (eriti numbrid), võib juba homme muutuda.”

            Nii tema kui ka peatoimetaja (kes oli olnud vaimustuses loost „Viisaastak sajandite vastu”) vallandatakse 1949. aasta lõpul, neid ootavad ees ebameeldivad ülekuulamised.

            Mida nad silmas pidasid?

            Miks on numbrid „surnud”?

            Miks ei ole need „sama tähtsad kui inimesed ja töö”?

            Kelle mahitusel võis ilmuda selline lause?

            Miks suhtuti üleolevalt just selle vagunihaakija tootlikusse?

            Kas taheti töölist Šmídi naeruvääristada?

            Aga võib-olla kogu töölisklassi?!

            Nüüd peab K.F-ist saama tööline. Ta hakkab tööle autotehases. Hiljem saab ametikõrgendust. Temast tehakse ehetevabrikus tekstiiliosakonna juhataja. („Vaatamata sellele,” ütleb ta aastate pärast, „kirjutasin ikka sahtlisse sotsialistliku sisuga teoseid.”)

            Ta arreteerikase Slánski afääri puhkemise ajal. 1952. aasta kevadel mõistetakse talle riigireetmise eest – ehk siis väljarääkimise eest, et tegi koostööd Julgeolekuga – kuus aastat vangistust. Ta pääseb vanglast kahe aasta järel, sest pärast Stalini surma vaadatakse osa kohtuotsuseid üle. Temast saab uuesti tööline ja kuuekümnendate alguseni töötab ta valutöölisena metallurgiakombinaadis Stalingrad II.

            Teda vaevab anne.

            Ta kirjutab mitu menukat romaani. „Viie maja mõistatus” räägib poistekambast, kes juhuse tahtel satuvad peale spioonidele; „Koerte komando” – natsliku koonduslaagri vangist, kes hoolitseb tapma õpetatud koerte eest, üks koer päästab lõpuks tema elu. „Lendav ratsu” – Korea sõjast.

            Ta tõuseb uuesti soosingusse, temast saab stsenarist televisioonis.

            Ikka naeratab ta kinnise suuga.

            Ikka ei kuulu veel TKP-sse.

            Täiskasvanutele kirjutab ta ilusasti ja entusiastlikult Julgeolekust.

            Lastele kirjutab ulmejutte, mida avaldavad nädalalehed.

            Kunagi ei räägi ta kellestki halvasti (vähemalt nii teda mäletatakse). Kõigiga on kena. Tal on roosad põsed, punane nina ja peast eemale hoidvad kõrvad. Ta käib tütardega sööklas söömas. Oskab seltskonnas käituda. „Ükskõik millise katedraaliga võrreldes on naisterahvas alati noor,” kuulutab ta vaimustatud seltskonnale. Kui ta saab seitsekümmend, küsivad kolleegid: „Karel, miks su tegelased kunagi ei vannu?” Ta vastab: „Kuna ma ise ei vannu, siis ei luba ka neil.”

            „Ärge saatke mulle honorari koju,” palub ta toimetustes, „et Madame ei näeks.” (Tuttavad kutsuvad tema naist just nõnda.) Ta kaotab sellega, sest honorar oleks ehk ainus võimalus naise kaissu pääseda.

            Tütred märkavad, et ta igatseb armastuse järele.

            Sõber paneb tähele, et ta on nagu ainus laps peres, kes püüab kõigile meeldida, et mitte kaotada ei isa ega ema poolehoidu.

            Kolleegid märkavad, et ta väldib vaidlusi ja tülisid. Märkavad ka, et ametlikel tseremooniatel laulab „Internatsionaali” ja samas ei laula ka. Teised teevad häält, aga tema liigutab ainult suud.

            Kolleeg: „Karel, alati playback.”

            Aga ühes küsimuses on ta põhimõtteline.

            Tütarde juures ei salli valetamist.

            Valetamise eest võib kõrvakiilu saada. „Kui üles tunnistad, siis lasen su lahti!” ütleb ta tütrele.

            Tütar Saksamaalt kirjutab talle peale põgenemist: „Meie ühine probleem oli selles, et sa nõudsid minult tingimusteta kuuletumist, aga kunagi ei seletanud mulle, miks ma pean olema kuulekas.”

            Parteisse õnnestus tal astuda kakskümmend aastat pärast esimest üritust, 1968. aasta augustis. „Siis astusid parteisse üksnes korralikud inimesed,” rõhutab Prahas elav tütar.

            Parajasti on ainus sünnis hetk TKP ajaloos – Praha kevad.

            Major Pokorný sooritab enesetapu.

            Endine julgeolekutöötaja on juba aastaid vabaduses. Ta ei suuda aktsepteerida olukorda, et diskuteeritakse avalikult ning antakse sõna ka vastaspoolele, kes halvustab oma argumentidega riiki. Oma hüvastijätukirjas ütleb Pokorný: „Võiduka Veebruari kommunist ei ela üle TKP sellist lüüasaamist. See lüüasaamine on võtnud minult nii vaimse kui ka füüsilise tasakaalu.” Ning paneb endale silmuse kaela.

            Illusioon, et kommunistid ise suudavad demokratiseerida süsteemi, kestab üksnes paar kuud – kuni maale tungivad Nõukogude Liidu ja nelja muu Varssavi pakti riigi tankid. Kui partei seisab peasekretär Dubčeki juhtimisel veel moraalselt vastu nõukogude vendadele, kuulutab K.F. nädal pärast invasiooni ajalehes Svoboda (veel hetke vaba), et astub TKP-sse.

            Ta alustab oma kirja: „See on ju täna väga lihtne, ei ole vaja suuri sõnu.”

            Ning lisab: „Kas või seepärast, et eile tapsid meie vennad minu silme all neljateistkümneaastase poisi. Aga ka sellepärast, et on lahingolukord ja TKP-sse astuv inimene ei või loota mingit kasu. Pigem kuuli. Ma arvan, et on reetmine redutada lahingu ajal kusagil kõrval. Karel Fabián, kirjanik.”

            Ajalehed avaldavad ka teiste inimeste kirju, kes samuti protestiks invasiooni vastu otsustasid toetada nõukogudevastases võitluses Tšehhoslovakkia kommuniste ning parteisse astuda.

            Ainult et mõned astuvad ka kohe välja.

            Julgeoleku terror ja „normaliseerimine” Husáki moodi purustab illusioonid.

            Kui Tšehhoslovakkias valitseb uuesti stalinism, kirjutab K.F. häirimatult edasi ilusaid lugusid Julgeolekust.

            Nädalalehes Květy.

            Harta 77 halastamatu hävitamise käigus saadetakse Květy toimetusse ühe Harta liidri, Ludvík Vaculíki intiimseid fotosid. Julgeolekumehed on need välja urgitsenud tema kirjutuslaua salalaekast. Ta on nendel alasti koos oma armukesega aiamaa kemmergus. Vaculíki naine saab piltidest ja armukesest teada ajalehe kaudu. „Me imestame, et Lääne ajakirjanikud lausa joovad sõnu Vaculíki huultelt,” kõlab toimetuse kommentaar.

            K.F. avaldab Květys jutustuse noormehest, kes ahvatleb noore müüjanna poest raha varastama ja siis Läände sõitma. Ta lämmatab neiu padjaga veel enne põgenemist. Julgeolekul pole mingeid probleeme mõrvari tabamisega, noormees võetakse nädalaga kinni. Linnakese elanikud ohkavad kergendatult.

            Autor kirjutab:

            „Vaiki,” oli isa noormeest tihti õpetanud. „On inimesi, kes vaikides nõustuvad kõigega.” Ja hiljem lisas: „Ja nüüd annan sulle soovituse kui vanem sõber. Tähtis on mast. Lipp seal otsas võib olla ükskõik mis värvi.”

            Kinnise suuga naeratamise saladus on K.F-i tutvusringkonnas teada vaid vähestele.

            Aga keegi taktitundeliselt ei küsi ka.

            K.F. on küll alati jutukas, ent ometigi ei räägi ta, et gestaapos löödi tal kõik hambad sisse.

            Ta ei räägi ka sellest, et veebruarist 1942 kuni maini 1945 hoiti teda kinni natslikus Straubingi vanglas.

            Kus ta elas üle üheksakümmend neli ülekuulamist, sealhulgas nelikümmend kaks rasket.

            Et teda karistati seal kuuenädalase üksikkartseriga, kus pidi täielikult vaikima. Talvel oli kongis sooja kaks kraadi.

            Et teisel korral oli karistuseks kaheks nädalaks söögita jätmine.

            Et kui polnud parajasti karistusalune ja tal oli õigus süüa, siis anti talle kaheksakümmend grammi leiba päevas ja ei midagi muud.

            Et teda püüti murda aktsiooniga Vernichtung durch Arbeit (Hävitamine tööga).

            Et kui algasid pommirünnakud, siis aeti kõik vangid ülemisele korrusele ja suleti mitmekümne kaupa kongidesse. Paljud läksid just siis hulluks.

            Et kui vangid surid, siis jäeti laibad nimme elavate hulka vedelema.

            Et Prahasse naases ta lõhkilöödud jala ja murtud käeluudega.

            Ta ei maini seda üldse.

            See on imelik, sest muidu jagavad vangis olnud vastupanuvõitlejad oma kogemusi ja üleelamisi. K.F-il on kena taust – okupatsiooni ajal kuulus ta põrandaalusesse vastupanuliikumisse. Ta levitas kindlustusseltsis Slavia (kus ta töötas pärast juuraõpingute katkestamist) suurimat konspiratiivset lehte V boj. Seal kirjutati rahva reeturitest, avaldati patriootilisi luuletusi.

            Gestaapo arreteeris kahe kuu jooksul umbes sada levitajat. Kohus K.F-i üle toimus Berliinis, istuma pandi ta Straubingisse. Kohtuotsus: riigireetmise ettevalmistamise eest – kaheksa aastat vanglat.

            „Ära räägi sellest teiste kuuldes ja ära käi mulle peale, et ma sellest jutustaksin,” palus ta kolleegi Květyst. „Ma ei taha sellest mingit suurt numbrit teha.”

            Kolleeg: „Karel ei olnud mingi märter.”

            Ainult et:

            „1942. aastal, kui gestaapo mu vahistas, reetsin pärast kohutavaid ülekuulamisi kõik kolmteist organisatsiooni liiget, kellele andsin edasi ajakirja V boj. Kõik arreteeriti, kahte neist piinati.

            Teisi reetes lükkasin õnnetuse kaela neljateistkümnele perekonnale, ma reetsin ka oma esimese naise ja naise vanemad.

            Kui ma Straubingist naasin, siis läksin tagasi oma endisesse töökohta, kirjutasin palvekirja, et mulle mu süü andestataks.

            Ent sain soovituse Prahast lahkuda, kui ma ei taha probleeme. Nad ei soovi minuga kohtuda.

            Otsustasin siis ära kolida Libereci, kus asusin tööle pangas sekretärina. Pärast hakkasin kirjutama lehele Strážy severu.”

            Ta räägib seda ühel ülekuulamisel pärast sõda.

            Pole teada, kas Julgeolek kasutab seda teavet tema vastu.

            1940. aastate lõpul pole isegi suurimad kirjanikud meediastaarid. Nende fotod ei ilmu ajakirjanduses. Kui uskuda seda tunnistust, siis E.K., meelitatud Pokorný pakkumisest elada ja avaldada Prahas, mõtleb pärast Liberecist naasmist endale välja uue nime, et vanadele tuttavatele mitte silma paista. Ja see nähtavasti kaitseb teda piisavalt äratundmise eest.

            Asjaolude kokkulangemisel toimub see „Likvideerimise ja asendamise operatsiooniga” samal ajal.

            1961. aastal, kui ta pääseb pärast sunniviisilist töölispõlve uuesti soosingusse, avaldatakse tema romaan „Lendav ratsu”, mis räägib Korea sõjast. Ameerika ohvitser sõidab pärast sõda Koreasse tagasi, et vaadata nende tehtud hävitustöö tagajärgi. Ta saabub külasse, kus tema tõttu hukkus naisi ja lapsi ning ta tuntakse ära. Järsku jääb ta kõrgesse palavikku. Talle öeldakse, et teda ei taheta näha, aga kuna ta on haige, siis ei öelda abist ära. Toit viiakse talle ukse taha, aga pärast lüüakse puruks kõik nõud, mida ta on puudutanud.

            Kõrges palavikus ohvitser jõuab järeldusele, et peab kirjutama raamatu, milles oleks ainult üks tõde: kui inimene tapab, siis ei ole tal õigust elada. Ta võib üksnes eksisteerida. Sest mõte, et tuleb puruks lüüa kõik tema puudutatud nõud, on väljakannatamatu.

            (Tuleks üle lugeda veel suur hulk raamatuid, mille Fabián kirjutas pärast sõda, et näha, kas ta asetab omaenda süükoorma kõigi negatiivsete tegelaste õlule.)

            Mõlemal eluetapil peab ta allkirja andes kirjutama suure K.

            Esimese „K” on grafoloogi sõnade kohaselt suur, lihtne ja siiras.

            Teise „K” on ka suur, aga toetatud.

            Eri versioonides on sellel lisajalgu, keerde, tugesid. Nagu ei suudaks omaenda jõul sirgelt seista.

---

^[1] Diskussioon, kas Jan Masaryk hüppas ise aknast välja või ta tõugati sealt alla, on käinud juba üle kuuekümne aasta. Viktor Fishl, tšehhi kirjanik ja sõjaaegne Jan Masaryki sekretär, väitis 2006. aastal antud intervjuus, et Masaryk oli sügavalt religioosne inimene ega poleks teinud enesetappu. Aga samas Fishl kahtleb, sest teisest küljest ta jälle nägi, kuidas Masaryk piinleb kommunistlikus valitsuses osalemise tõttu, selle tõttu, et tema Lääne sõbrad ei suutnud sellist koostööd kommunistidega mõista. Fishl: „Ma nägin, kuidas Masaryk kannatas. Mõtlesin siis – see inimene on nii õnnetu, et võib kõike teha. Pärast tuli päevavalgele uusi asjaolusid. Doktor Karel Steinbach kirjutas, et Masarykil olid öökapil unerohud ja Steinbach ise olevat talle öelnud: „Honzo, võid võtta ühe tableti või kaks. Kui võtad kolmanda, siis neljandat sa enam kindlasti ei jõua võtta.” Ma olin 1990. aastal Iisraeli delegatsiooni liige, kes sõlmis diplomaatilisi kontakte Tšehhoslovakkiaga. Tollane välisminister Dienstbier küsis minult lõunasöögil järsku, kas ma ei tahaks Masaryki korterit näha. Ta viis mind siis sinna üles. Ma teadsin seda korterit, sest olin Jani pool tihti käinud. Jan Masaryk oli kogukas mees, kaalus üle saja kilo. Füüsiliselt oleks tal olnud võimatu ronida aknani, millest pidi hüppama. Ta oleks pidanud sinna redeliga minema. Ma kujutasin endale ette seda hiiglast, kes vaevaga ronib aknalauale, et sealt hüpata, kui samas on voodi kõrval unerohud, mille allaneelamisest piisaks kõikide probleemide unustamiseks. Ning siis ütlesin endale – see enesetapp on küll välistatud.” (Autori märkus.)

^[2] Autor Otto Gutfreund. (Autori märkus.)