Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon

Konsumis pakutakse päris mõistliku hinnaga Raimati veine, näiteks Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon 2005 oli hinnaga € 8.49 ja Raimat Abadia € 5.99. Võtsin esimese. Arvan, et üks põhjusi, miks hind 11 euro pealt alla kukutatud, on asjaolu, et selle veini eluiga hakkab läbi saama. 2005. aasta oli Kataloonias DO Costers del Segres küll üsna hea, aga keeratava korgiga Raimat Viña 32 CS pole kindlasti nüüd mingi tippvein, mida endale aastakümneteks keldrisse soetada. Ja ega need meie marketite säilitustingimused nüüd mingit tasast küpsemist ka ei soodusta.
   Anyways, aroomi veinil enam eriti polnud, ent maitset selle hinna eest veel küll. Tõsi, tundus juba natuke õhuke, aga ei midagi hullu.

Hinded

Kvaliteet
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale

Hinna ja kvaliteedi suhe
 3 – hind vastab kvaliteedile

Kriteeriumid

Kvaliteet

5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast

Hinna ja kvaliteedi suhe

5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine

Veinidele nüüd ka hinded

Üritaksin tänasest alates panna veinidele hindeid (las tunnevad end koolipostena), ei hakkaks selles keeruliseks minema, jääks viiepallisüsteemi juurde, hindaks kahes kategoorias, üks hinne veini kvaliteedile ning teine hinna ja kvaliteedi  suhtele. Ning muidugi – need hinded ei esinda midagi peale minu maitse. Ja teatavasti maitse üle ei vaielda (maitse üle kakeldakse).

Kvaliteet

5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast

Hinna ja kvaliteedi suhe

5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine

Ja võtaksin siis ette kaks Austraalia Shiraz'd – kõigepealt Wyndham Estate BIN 555 Shiraz 2009. Aroomis marjasust ja mineraalsust, maitse samamoodi marjane ja mineraalne (viimast võiks ehk veidi rohkem olla). Lõpus pipart ja tanniine. Minu jaoks veidi moosine ja magusavõitu – ehkki mõrkjas mineraalsus päästab veidi üldmuljet. Vein on ka mitmeid auhindu saanud, ju siis kellelegi meeldib selline stiil vägagi. (Võtsin veini kõrvale Hispaania nooremapoolset – 6 kuud laagerdanud – Manchego juustu, sobisid küll, ehkki olid üks ühest, teine teisest maailma otsast.)


2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale

3 – hind vastab kvaliteedile (SuperAlko hind 8.95, üle 10 € oleks selle veini eest küll liig välja käia)

Teine vein on Jacob's Creek Reserve Barossa Shiraz 2009. Veidi sarnane eelmisega, aga tanniine on rohkem, tunda on tammevaati, ei ole nii magus ja kergelt joodav.


3 – korralik vein, sobib ka pidulauda

4 – hea ost (SuperAlko hind 9.60)

The Grinder Pinotage 2010

Juba päris mitu auhinda võitnud The Grinder Pinotage 2010 on klassikaline näide Lõuna-Aafrika n-ö rahvusviinamarjast. The Grinderi jaoks lastakse marjadel korralikult valmida. Aroomis on esimene pahvak kohvirösti, siis ka tubakat ja törts tumedat šokolaadi. Maitse järgib aroome, lõpp pikk ja isegi veidi piprane. Nähtavasti tasuks seda veini isegi mõne aasta säilitada. Hind on üsna odav – € 8,60, aga probleem selles, et Eestis seda vist müügil polegi, mina ostsin Eckerö Line Marketist.

Hiiobist - mitme nurga alt

Detsembri alguseks tahaks valmis saada Wisława Szymborska üsna mahuka valikkogu (üle saja luuletuse - sinna ei lähe 2008. aastal ilmunud "Oma aja aja lastes" ilmunud tekstid teatud autoriõiguslike nüansside tõttu, aga "Oma aja lapsi" on veel järel, nii minul kui raamatukauplustel). Seekord pakuks tutvustuseks proosalaastu pealkirjaga "Kokkuvõte" (1962. aastal ilmunud luulekogust "Sool").

"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."

Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.

"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
   Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
   Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
   Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
   See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
   Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
   Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."

Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 3

Veel üks lõiguke Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid, seekord Platoni filosoofiast lähtuvalt
"Teine küsimus puudutab matemaatilisi objekte. Võtame mingi lihtsa matemaatilise lause, näiteks “seitse on algarv”, ja küsime, millest see lause räägib, mis on seitse ja mis on algarv? Võime hoida kinni radikaalselt antiplatonlikust maailmavaatest ja väita, et tõeliselt on olemas ainult üksikud objektid, mille kirjeldamiseks me kasutame küll üldnimetusi, sest need objektid on mitmes mõttes sarnased, aga peale nimetuste pole neil midagi ühist. Mis on siis arvude ja kõikide matemaatiliste objektide maailm? Millises mõttes on need reaalsed, kui üldse? Paljud filosoofid arvavad, et me ei saa vältida üldiste entiteetide reaalsust; nende hulgas oli moodsa analüütilise filosoofia üks loojaid Bertrand Russell, kes eitas, et universaalid on meie mõistuse loodud, ja püüdis tõestada, et reaalsed pole mitte ainult sarnased asjad, vaid ka sarnasus ise. Mõned matemaatikud ja füüsikud olid või on suhtumises matemaatiliste entiteetide maailma platonistid: nimetagem suurt poola matemaatikut Jan Łukasiewiczit, elavate hulgast Roger Penrose’i. Mõelgem nüüd selle üle, kas väitel, et seitse on algarv, on mõtet, kui ei oleks inimesi ega mingeid mõistusega olendeid või kui maailma polekski olemas."

Veinisoovitus: Lõuna-Aafrika Gracelands Strawberry Fields 2009 (70% Shiraz 30% Cabernet). Veinimeistriks on Susan McNaughton, kes teeb seda tööd vaid oma lõbuks (tegemist vist miljonäriprouaga). Nime on vein saanud Shiraz maasikase karakteri ja veinimõisa ümbritsevate maasikapõldude järgi. Vein on üsna pehme, siidine ja marjane, aga isikupärase hõrgu järelmaitsega. Eestis müüakse seda vist vähestes kohtades, mina ostsin selle Tallinnas Harju tn 1 veinipoest. Hind oli kusagil 15 € kandis, mis peaks Euroopa lõikes olema selle veini kohta üsna soodus.

Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse 2

Leszek  Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" stiilist annab aimu järgmine Elea Parmenidest käsitlev lõik:
"Parmenidese küsimuse võib esitada selle sisu muutmata nõnda: Mis on tõeline? Võib kindlasti välja nuputada mingi tõeluse määratluse, mis on näiliselt tabav ja rahuldab meie uudishimu, aga selle küsimuse puhul pole asi suvalises määratluses, vaid mures – mis on tõeliselt tõeline?
   Ja tuleb tunnistada, et sellist asja, ehkki see puudutab meis mingit intuitsioonikeelt, on raske ümber formuleerida ilma nõiaringi sattumata. Küsime näiteks: kas meie unenäod või meie juhuslikud meelepetted on tõelised? Üks ütleb, et need on sündmused, mis leiavad tõeliselt aset, seega on need tõelised. Teine võib öelda, et ei ole tõelised, sest toimuvad üksnes minu, mitte kollektiivses teadvuses. Kas siis tuleks tunnistada, et ainult need asjad, mis on kollektiivsele teadvusele kättesaadavad, on tõelised? Aga võib-olla tuleks öelda, et kõik niisugused asjad ja mitte üksnes niisugused asjad on tõelised? Mõelgem, millised järeldused tuleks sellest eeldusest teha. Kas mina olen tõeline, kas sina oled tõeline? Milliste reeglite järgi ütlevad ühed, et Jumal on tõeline, aga teised vaidlevad sellele vastu? Nii ühtedel kui teistel on omad reeglid, aga kust me teame, et need on õigustatud? Kuidas on juhtunud, et see eriline intuitsioon, mida kohtab antiikaja religioonis ja filosoofias – et meie kogemuse maailm pole tõeline – on tundunud tõesena? Või ei tundu see sulle tõesena? Arvad, et see on ilmselge mõttetus? Ehk tasuks keskenduda tunnikeseks mõtlemisele selle üle. See on küsimus, mida Parmenides ja tema jumalanna meile esitavad."

Veinisoovitus: kellele meeldivad täidlased ja vürtsikad Kataloonia veinid, nende jaoks on üsna kindel valik Planella  (mina jõin 2009. aasta veini - 45% Carinyena, 35% Garnatxa, 20% Syrah - eri aastakäikudel on neid viinamarjasorte eri vahekorras). 15% alkoholisisaldust ei pane üldse tähelegi. Eestis müüb seda Vivavein.ee (hind € 12.99)
+ 92 Punkti - Peñín Guide
+ 90 Punkti - International Wine Cellar
+ 90 Punkti - Wine & Spirits Magazine
+ 90 Punkti - Robert Parker
"An excellent value, it reveals an inky/purple color as well as a powerful bouquet of blackberry and cassis liqueur intermixed with notions of licorice, pepper, and sweet vanillin saturated oak. Full-bodied, with plump, fleshy flavors, adequate acidity, and a sumptuous finish" - Robert Parker

Kołakowski sissejuhatus filosoofiasse

Hea lugeja,

tuhat vabandust, et nii pikka aega ei olnud mahti siia sissekandeid teha. Leszek Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sai valmis, mitte küll lihtsalt ja libedalt, toimetaja Märt Väljataga käest sain pragada, et oleksin pidanud olema püüdlikum. Tundsin end siis nagu Ööliblikas Świetlicki "Kolmeteistkümnes", kui ärkab Teises peatükis mingi löga seest. Allpool ka katkend raamatust, mitte veel Kołakowski sissejuhatusest Euroopa filosoofiasse (Rahva Raamatus juba müügil), vaid just Ööliblikaga seotud lõik meistri-triloogiast.

"Ööliblikas teeb ühe silma lahti. Seejärel teise. Siis tõuseb põrandalt.
   Tal pole riideid seljas. Kohe üldse mitte. Ta on mingi lögaga
kokku määritud, terve loik seda löga on põrandal, jubedus.
Kõik kohad, sõna otseses mõttes kõik kohad valutavad, tema keha
on lisaks huulepulgaga täis joonistatud: mingid südamed, geomeetrilised kujundid. Mõttetu.
   „Mis kurat see on?” küsib ta iseendalt, aga mingit vastust tal
anda pole.
   Laual on sedel:
   Ma tulen veel tagasi. Kõik ei saanud veel nii, nagu peab. Paari
asja peame täiustama. Pead olema püüdlikum.
   „Mis kurat see on?” küsib veel kord Ööliblikas, silmitsedes
imestunult sedelit. „Mida see peaks tähendama? Ja miks ma midagi
ei mäleta?”



Vahepeal on proovitud ka mitut veini, nüüd sai ära maitstud ka Beronia Gran Reserva 2001. Beronia Reserva ja Crianzagi on üsna joodavad, Gran Reserva oli siis veel veidi toekam. 87% Tempranillo, 8% Mazuelo, 5% Graciano. 2001 on igati hea aastakäik Rioja jaoks, vein oli parajalt küps, marjasus kenasti tanniinidega tasakaalus.

Kõige lõppu siis ka Kołakowski "Mida küsivad meilt suured filosoofid" sisukord, annab aimu, millega  tegemist:

Sokrates. Tõde ja hüve. Miks me teeme kurja? 9
Parmenides Eleast. Olemine ja olematus. Mis on tõeline? 17
Herakleitos Ephesosest. Muutumine, riid ja har moonia. Kuidas kosmos toimib? 25
Platon. Hea ja õiglane. Mis on tõe allikas? 33
Aristoteles. Voorus ja mõistlikkus. Mis on õnn? 43
Epiktetos Hieropolisest. Elu kooskõlas loodusega. Kas see teeb meid õnnelikuks? 51
Sextus Empiricus. Teadmine ja uskumine. Kas on võimalik midagi teada? 59
Püha Augustinus. Jumal ja inimene. Mis on kurjus? 69
Püha Anselm. Jumala paratamatus. Kas Jumal saaks mitte olla? 77
Meister Eckhart. Müstitsism ja voorus. Miks mitte patustada? 85
Püha Aquino Thomas. Teadmine, usk ja hing. Kas maailm on hea? 95
William Ockham. Mis on olemas? Kas ideed on olemas? 105
Nicolaus Cusanus. Absoluut ja maailm. Kas Jumalal on loodut vaja? 115
René Descartes. Jumal, maailm ja meie mõistus. Kuidas saavutada tõsikindlus? 123
Benedict Spinoza. Jumala loomus. Kas meil on vaba tahe? 133
Gottfried Wilhelm Leibniz. Jumal ja maailm. Miks on eimillegi asemel olemas midagi? 143
Blaise Pascal. Usk. Miks uskuda? 151
John Locke. Mõistus, vabadus ja võrdsus. Mida on Jumal meile kaasa andnud? 161
Thomas Hobbes. Hirm ja religioon. Milline riik on parim? 171
David Hume. Taju ja põhjuslikkus. Mida me võime teada? 181
Immanuel Kant. Mõistus, paratamatus ja moraal. Kuidas on teadmine võimalik? 191
Georg Wilhelm Friedrich Hegel. Ajalugu ja absoluut. Progress ilma hea ja kurjata? 199
Arthur Schopenhauer. Maailm, tahe ja seks. Kas tappa ennast ära? 209
Søren Aabye Kierkegaard. Jumal ja usk. Kas kirikut on tarvis? 217
Friedrich Wilhelm Nietzsche. Võimutahe. Kas hea ja kuri on olemas? 227
Henri Bergson. Teadvus ja evolutsioon. Mis on inimvaim? 237
Edmund Husserl. Tõsikindluse põhialused. Mida me teame ja kuidas seda teada? 247
Martin Heidegger. Tõde, olemine ja olematus. Mis on inimolemine? 257
Karl Jaspers. Eksistents ja transtsendents. Kas kannatused rikastavad meid? 267
Plotinos. Üks ja loomine. Kas mateeria on kuri? 277