Detsembri alguseks tahaks valmis saada Wisława Szymborska üsna mahuka valikkogu (üle saja luuletuse - sinna ei lähe 2008. aastal ilmunud "Oma aja aja lastes" ilmunud tekstid teatud autoriõiguslike nüansside tõttu, aga "Oma aja lapsi" on veel järel, nii minul kui raamatukauplustel). Seekord pakuks tutvustuseks proosalaastu pealkirjaga "Kokkuvõte" (1962. aastal ilmunud luulekogust "Sool").
"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."
Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.
"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."
No comments:
Post a Comment