Allpool väike katkend raamatust.
Armuavaldus
Esimene osa. Igavik kestab kaheksa aastat
Hanekitkuja Kvítková tegi kaheksa tunniga sulgedest puhtaks seitsekümmend kaks hane ja läks ajalukku.
Informatsiooniminister Kopecký ütles Brnos teaduslikul konverentsil, et Euroopa kõrgeim mägi on Elbrus, aga senist seisukohta, et selleks on Mont Blanc, määratles kui „reaktsioonilise kosmopolitismi igandit”.
Lõpuks sai valmis nimekiri autoritest, keda enam kunagi ei avaldata: Dickens, Dostojevski, Nietzsche ja veel paarsada muud.
Luuletaja Sedloň kirjutas, et „toitlustamine” ja „toodang” on nüüd poeetilised sõnad.
Neil aastatel hävitati Tšehhoslovakkias raamatuid – kakskümmend seitse miljonit eksemplari.
Ministrite nõukogu esimees Zápotocký pani uuele ajale diagnoosi. „Ei saa elada enam vanamoodi – nüüd elatakse paremini, elatakse rõõmsamalt.”
Kahe aasta pärast mõistetakse väljapaistvamad juhid – Stalinilt inspiratsiooni saades – surma poomise läbi.
Václavi väljakul, hotellil Zlatá Husa – kus Andersen kirjutas kuulsaima looderdajate klassi käsitleva muinasjutu „Printsess herneteral” – ripub loosung: „Koos Nõukogude Liiduga – igavesti.”
Igal keskööl, pärast saatepäeva lõppu, laseb Radio Praga Nõukogude Liidu hümni.
Nii lõpevad Tšehhoslovakkias XX sajandi neljakümnendad aastad ja algavad viiekümnendad.
Stalini 70. sünnipäeva eel 1949. aasta detsembris otsustavad Tšehhoslovakkia võimud, et 9 miljonit kodanikku neljateist miljoni elanikuga riigis kirjutavad alla sünnipäevaõnnesoovile.
Allkirjad õnnestub kokku koguda nelja päevaga. Sellega seoses langeb otsus, et Prahasse, künkale Vltava kaldal, kerkib kõige suurem Stalini monument kogu maamunal.
Ühelgi kujuril ei ole õigust konkursil osalemisest loobuda. Viiskümmend neli kunstnikku saavad kolm kvartalit monumendi projekteerimiseks. Tänu Jumalale, õnnelikult suri (nii öeldakse Prahas tema surma kohta) Ladislav Šaloun, Tšehhoslovakkia kujurite esinumber. Tema järeltulijaks peetud Karel Pokorný – et mitte konkurssi võita – kujutab juhti sõbralikult sirutatud käte ja avali sülega ning Stalin meenutab Jeesust.
Suurem osa kujuritest teeb sama vea. „Nad kujutasid afekteeritud Stalinit,” annab komisjon oma hinnangu.
Otakar Švec, suhkrust kujukestele spetsialiseerunud pagari poeg, on viiekümne kuue aastane frustreeritud skulptor.
Pärast tudengina tehtud tugevat debüüti, kui ta kujutas mootorratturit, kelle liikumine õnnestus hästi kivisse tabada, kavandas ta vabariigi isa T. G. Masaryki kuju, seejärel Jan Husi kuju. Sõja ajal hävitasid fašistid mõlemad kujud. Pärast sõda projekteeris Švec Roosevelti mälestussamba, aga ei lõpetanud seda, sest võimu haarasid kommunistid. Enne sõda oli tal Läänes oma avangardsete skulptuuride näitusi. Ta ei arvanud, et saab veel tellimusi.
Nüüd – kuulujutu järgi – mätsib Otakar Švec kahe viinapudeli toel kiiruga maketi kokku. Ta on korralik inimene, seega plagieerib ta sihilikult tuntud sõjaeelset Miroslav Tyrši monumendi kavandit. Miroslav Tyrš oli XIX sajandi kodanlik ühiskonnategelane, keda kommunistid ei salli.
Kahjuks Švec võidab konkursi.
Stalin seisab inimrühma eesotsas. Ühes käes hoiab raamatut, teine käsi on tõstetud rinnale mantli alla.
Vasakul – Nõukogude pool – läheb Stalini järel tööline lipuga, tema järel agronoom, naispartisant ning selja taha vaatav nõukogude sõdur.
Paremal – Tšehhoslovakkia pool – on tööline lipuga, maanaine, teadlane ja selja taha vaatav Tšehhoslovakkia sõdur.
Julged sosistavad, et see on Stalin, kellele kõik perse poevad.
Ainuüksi tema nööp – rõhutati korduvalt – on leivapätsi suurune.
Monumendi kõrgus on kolmkümmend meetrit, Stalini kõrgus viisteist, kokku üheksa sõjaeelset majakorrust. Stalini jalalaba on kahe meetri pikkune.
Graniitkuju (üldse ei sobi liivakivist Prahasse, aga vastupidiselt liivakivile püsib graniit sajandeid) peab kerkima Letná künkale ja olema konkurendiks kuningalossile. Oma mõõtmetega peab monument mineviku ära muserdama. Monument paistab Vanalinna platsilt, sest see püstitatakse Pariisi tänava ja Svatopluk Čechi silla pikendusele.
Sellise Stalini tegemiseks on vaja kakssada kuuskümmend graniitplokki mõõtmetega 2x2x2 m.
Sellise kivimurru leidmine, kus oleksid nii paksud kihid, et sealt saaks lõigata nõnda suuri plokke, mis oleksid ka ühte värvi, võrdub imega.
Kaks Šveci aitavat arhitekti – abielupaar Jiří Štursa ja Vlasta Štursová-Suková peavad leidma viisi, kuidas nõrk liivakiviküngas ette valmistada sellise kolossi kandmiseks.
Nad otsustavad, et küngas tuleb täita määratute betoonplokkidega, mis moodustavad midagi maa-aluste saalide sarnast.
Esimest muret väljendab rahvas kaks aastat pärast konkursi toimumist. Šveci visandid, maketid ja joonistused on välja pandud konsultatsioonideks ja käib debatt „Praha uue silueti” üle.
„Ma muretsen, et kuju sulab kaugelt vaadates ühte ja Stalin ei ole piisavalt esiplaanil.”
„Miks viimased kujud vaatavad tagasi? Mulle tundub see liiga avangardistlik,” on inimesed kahtlevad.
„Nad vaatavad tagasi ideoloogilistel põhjustel,” vastab Švec. „Et kindlustada rahulik elu ja pakkuda kaitset. Nad vaatavad tagasi ka kompositsioonilistel põhjustel, et tagantpooltki oleks monumenti meeldiv vaadata, et me ei näeks üksnes sõdurite selgu.”
„Seltsimees, miks te tahate kunstnikuna kaitsta monumendil meie rahvast?”
„Kaitse tagantpoolt on vajalik, et eespool seisjad oleksid rahulikumad,” seletab kujur.
Hiljem hakatakse rääkima, et inimesed Stalini järel kujutavad lihajärjekorda.
Paljud inimesed on ikka rahulolematud. „Monument sümbolina teeb meid rahutuks. See pole rõõmus ja tõetruu, jätab hauamonumendi ilme.” (Neli allkirja näituselt.)
„Keda juhib seltsimees Stalin? Inimesed tema järel nagu roomaksid mingi seina ääres. See projekt tuleb hävitada ja kuulutada välja uus konkurss.”
„Monument ei ole maitsekas. Ajaloo ühele suuremale inimesele pühendatud monumendi püstitamisse tuleb suhtuda hoolikamalt.”
Otakar Švec ei tea veel, et ta on vang.
Modellid, kes poseerisid monumendi jaoks, olid Barrandovi filmistuudio statistid.
Pärast räägiti, et mees, kelle järgi Stalin vormiti, jõi end surnuks. Keegi ei teadnud tema nime, kogu Praha kutsus teda Staliniks ja tema psüühika ei pidanud vastu.
Švec ja Štursad ehitavad savist makette. Algul ühe meetri kõrguse, seejärel kolme meetri kõrguse.
Partei ja valitsus hoiavad Švecil silma peal. Protokollil võimuesindajate kohtumisest kunstnikuga 4. jaanuaril 1951 on pikkust kaksteist masinakirjalehekülge.
Stalini isik ei kõrgu terviku kohal! Peaminister Zápotocký räägib, et juba savimaketil peab olema näha, et see on Stalini – julge inimese monument. „Autor on teostamisel vist hakanud kartma omaenda mõtteid,” lisab peaminister.
Kaheksa ministrit ja peaminister vaidlevad, kas likvideerida kujud Stalini tagant või tõsta juht mingile lisapostamendile.
Monument ei tohi kaugelt välja näha nagu sarkofaag!
Kujud Stalini taga on liiga dekoratiivsed.
Kas autor suudab oma teosega sügavamale minna?
Miks ta ei taha luua savist mudelit ja seda võimudele näidata?
Peaminister kinnitab lõpuks, et Otakar Švec kardab omaenda monumenti.
Kujur ei kuule seda kõike, koos oma kaastöölistega on ta kutsutud kohtumisele, mis toimub nelikümmend viis minutit hiljem. Kõigepealt seletab arhitekt Štursová, et nad nimelt ei tõstnud Stalini kuju, sest sel kombel lahutaksid nad ta rahvast, aga tema ju juhib rahvast ja on rahva seast pärit.
Švec seletab võimuesindajatele, et kui Stalin peaks suuruse poolest erinema ülejäänutest, siis see tähendab, et monumendil on kaks eri mõõtkava. Kunstilisest seisukohast on see aga lubamatu.
Valitsus ostab talle suurema ateljee, senine on jäänud kitsaks. Nüüd hakkavad partei asjamehed tema ateljees nõupidamisi korraldama.
Nad tulevad, taskunoad kaasas.
Iga kord torkavad need savisse ja suruvad Stalini järel olevate kujude päid madalamale.
Esimene taskunoaga mees on minister, kes senist seisukohta, et Mont Blanc on Euroopa kõrgeim mägi, määratles kui „reaktsioonilise kosmopolitismi igandit”.
Teine tüütu taskunoamees on professor Zdeněk Nejedlý, „Üldise muusikaajaloo” autor. Ta oli kunstiloolane, isegi demokraat, Saksa okupatsiooni ajal pages Moskvasse ja sai seal professoriks. Tuli tagasi, et sotsialistlikus Tšehhoslovakkias saada teoreetikuks igas valdkonnas.
1951. aastal on ta haridus-, teadus- ja kultuuriminister. Ta kirjutab kuulsa essee uuest kunstist ja armastusest. „Inimesed armastavad edaspidigi,” ennustab ta, „aga me ootame, et sotsialismi ajal armastab töölisklass rohkem ja paremini. Et ei ole neil seda võltsi „õnnetut armastust” ja meelelist madalust, millesse tihtipeale kodanlik erootika langes.”
Ta ei salli näiteks avangardistlikku fotokunsti, mille poolest Tšehhoslovakkia oli tuntud enne sõda. Kui ta Rössleri 1920. aastatel tehtud fotodel näeb ilma kontekstita varju või suitsu, siis satub raevu.
(Kui Stalin sureb, siis Nejedlý ütleb, et Stalini Tšehhoslovakkia monument räägib Rahvaste Isast kõige tähtsamat asja: Stalin elab igavesti.)
Neli kuud pärast esimest meeldetuletust saab Švec järgmise. Võimud tuletavad end meelde ka 1952., 1953. ja 1954. aastal.
Möödub neli aastat, kiviraidurid töötavad juba ammu graniitplokkidega, on püstitatud tellingud ja kraana, ning ikka veel soovitatakse autorile, et ta „pehmendaks ja muudaks mõningaid kujusid, et need ei jätaks endast despootlikku muljet.” Švec toob ateljeesse naisi, joob nendega.
Temalt nõutakse seletusi.
Aasta enne monumendi avamist ei pea tema naine enam vastu ja keerab vannitoas gaasikraani lahti.
Švec leiab ta surnuna vannist.
Ilmnevad uued kahtlused, millega kujuril ei ole õnneks mingit pistmist. Vaat kivist Stalin tuli Prahasse, jäi seisma jõe kaldale ja silmitseb toredat linna.
Ent kui ta tuli idast, siis miks ta seisab jõe läänekaldal?
Kui see kujutaks tulemist, siis oleks ta pidanud seisma jõe ääres, aga seljaga linna poole. Seega pigem ta ei tule.
Kui ta ei tule linna, siis pigem läheb ära?
Aga mispärast?
Mis talle sotsialistlikus Prahas ei meeldi?
Vaevu tuli üle Vltava ja juba läheb tagasi?
Miks ta idasse vaatab?
Aga võib-olla tuli ja vaatab nostalgiliselt selja taha?
Sadadest lehekülgedest, mis kirjutatakse Tšehhoslovakkia kirjutusmasinatel ja pärast salastatakse, selgub, et kahtluste paljunemine on nagu jooks, mille finišijoon on teadmata – keegi pole võimeline ette nägema, millal ja kuidas see lõpeb. Ja iga asi võib kohe muutuda iseenda eituseks.
On 1955. aasta kevad, Stalini surmast on möödas juba üle kahe aasta.
Monument avatakse 1. mail. Valmis on vastuvõtuakt, mis seitmeteistkümnel leheküljel ei räägi üksnes seda, et sealtpeale valitseb Rahvaste Isa Praha üle. Akt rõhutab, et Stalin „vaatab Petlemma kabelit”.
Kommunismi kohta üsna ebatavaline.
See on kabel, kus Jan Hus pidas oma jutlusi. Kommunistlik propaganda võttis religiooni üle: Hus oli revolutsionäär, hussiidid olid esimene kommunistlik organisatsioon ja nende röövretked olid üksnes ümberkaudsete rahvaste omakasupüüdmatu õhutamine võitlusele feodalismiga.
Nüüd on Letná künkal kõrguv Stalin ja Petlemma väljaku kabeli preester Hus ühendatud peaaegu nähtava punase niidiga.
Kujur teab, et tema monument on esteetiliselt inetu. Ülepakutud ja pompoosne.
Ta teab, et monument ei meeldi võimudele, aga teistel põhjustel. Võimud suhtlevad vastikusest kujuri vastu temaga üksnes Šturside kaudu.
Aga ajakirjandus määrib mett mokale: „Ideoloogilisest seisukohast on see ainus idee, mis näitab generalissimus Stalinit kui riigimeest, ehitajat, võidukat väejuhti, rahva õpetajat, ja samal ajal kui seltsimees Stalinit ja inimest Stalinit, kui üht meie hulgast.”
On õhtu, mingi aeg enne avamist.
Otakar Švec väljub ateljeest, võtab takso ja sõidab Letnále, et inkognito monumenti silmitseda.
Ta küsib taksojuhilt, mida see monumendist arvab.
„Ma näitan teile midagi,” ütleb taksojuht. „Vaadake Nõukogude poolt.”
„Ja mis seal on?”
„No näha ju. Naispartisan hoiab kätt sõduri munadel.”
„Mida?!”
„Kui monument avatakse, siis lastakse selle autor surmkindlalt maha.”
Otakar Švec läheb tagasi ateljeesse ja teeb seal enesetapu.
Tema surm salastatakse, sellest ei tohi avalikult rääkida.
Šveci nime ei panda monumendile.
1. mail 1955, monumendi pidulikul avamisel, kuulutatakse, et ausamba autor on Tšehhoslovakkia rahvas.
No comments:
Post a Comment