Allpool veel üks luuletus kohe-kohe raamatupoodidesse jõudvast Wisława Szymborska valikkogust "Herakleitose jões", seekord tema 2012.a. aprillis ilmunud kogust "Küllalt":
Enesekohane
On kataloogide katalooge.
On luuletusi luuletustest.
On näidendeid näitlejatest, mida etendavad näitlejad.
On kirju kirjade puhul.
Sõnu, mis seletavad sõnu.
Ajude uurimisega tegelevaid ajusid.
On naeru moodi nakkavat kurbust.
Pabereid paberikogumise kohta.
Nähtud pilke.
Juhuseid, mida muudavad juhused.
Suuri jõgesid väiksemate olulise osalusega.
Metsi, mis servast servani täis kasvanud metsa.
Masinaid valmistavaid masinad.
Unenägusid, mis meid järsku äratavad unest.
Tervenemiseks vajalikku tervist.
Treppe, mis viivad ühtmoodi alla kui üles.
Prille prillide otsimiseks.
Hingamist sisse ja välja.
Ja aeg-ajalt kas või
vihkamise vihkamist.
Ja lõppude lõpuks
teadmatust teadmatusest
ja käsi, mis pesevad käsi.
Tuesday, November 20, 2012
Sunday, November 18, 2012
Szymborska ja Tokarczuk
Viimaste kuude palavikuline töö hakkab kaante vahele saama, Wisława Szymborska valikkogu "Herakleitose jões" ja Olga Tokarczuki romaan "Algus ja teised ajad". Umbes 10 päeva pärast peaksid mõlemad raamatud poodides müügil olema. Allpool siis Szymborska "Psalm" (tema 1976.a. kogust)
Psalm
Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!
Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kas või varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!
Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”
Oh, kui korraga ilmub silme ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?
Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?
Ja veel need laiduväärselt levivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!
Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.
Psalm
Oh, kui auklikud on inimriikide piirid!
Kui palju pilvi neist karistamatult üle sõuab,
kui palju kõrbeliiva kandub ühest riigist teise,
kui palju kive mäenõlvalt võõrastesse valdustesse
provotseerivalt kargab!
Kas pean siin nimetama igat lindu, kes lendab üle piiri
või on sättinud end istuma just allalastud tõkkepuule?
Olgu see kas või varblane – juba on tal saba välismaal,
ehkki nokk veel siinmail. Ja lisaks ei püsi üldse paigal!
Lugematutest putukatest piirdun sipelgaga,
kes piirivalvuri vasaku ja parema jala vahel
ei vaevu vastama küsimusele “Kust ja kuhu?”
Oh, kui korraga ilmub silme ette kõigi kontinentide
kogu tohuvabohu!
Kas mitte liguster vastaskaldalt
ei saada salakaubana üle jõe sajatuhandendat lehekest?
Ja kas mitte häbematult pikkade kombitsatega kaheksajalg
ei riku parajasti territoriaalvete piiri?
Kas saab üldse rääkida mingist korrast,
kui isegi taevatähti ei saa nii paika panna,
et oleks teada, mis kellele paistab?
Ja veel need laiduväärselt levivad udud!
Ja tolmutorm üle kogu stepi,
justkui polekski see poolitatud!
Ja häälte kaikumine kuulekatel õhulainetel,
need kutsuvad kilked ja tähendusrikkad pominad!
Ainult inimlik saab olla tõeliselt võõras.
Ülejäänu on segametsad, muti õõnestustöö ja tuul.
Sunday, November 11, 2012
Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad"
„Kui Jumal tunneb end Viiendas Maailmas eriliselt üksikuna, siis räägib ta iseendaga.
Ta jälgib huviga inimesi, eriti aga üht, kelle nimi on Hiiob. „Kui ma võtaksin temalt kõik, mis tal on, millele ta siis toetaks oma veendumused, kui ma võtaksin temalt kõik varad, kiht kihilt, kas ta oleks siis ikka seesama, kes praegu? Kas ta ei hakkaks vanduma ja mind teotama? Kas ta austaks ja armastaks mind sellest hoolimata?”
Vaatab Jumal ülalt Hiiobit ja vastab endale: „Kindlasti mitte. Ta austab mind vaid seetõttu, et olen ta varakaks teinud. Ma võtan Hiiobilt selle, mille olen talle andnud.”
Ja Jumal koorib Hiiobi paljaks nagu sibula. Ja ise nutab kaastundest. Kõigepealt võtab Hiiobilt kõik, mis tal oli: maja, maa, kitsekarja, sulased, metsad ja salud. Pärast võtab ära need, keda ta armastas: lapsed, naised, lähedased ja sugulased. Siis võtab Hiiobilt ära selle, mis tegi ta selliseks nagu oli: terve keha, terve meele, harjumused ja tavad.
Jumal silmitseb nüüd oma kätetööd ja ta peab oma jumalasilmi kissitama. Hiiob särab sama valgusega nagu Jumal ise. Ja võib-olla on Hiiobi sära isegi eredam, sest Jumal peab kissitama silmi. Hirmunult ja kiirustades annab Jumal Hiiobile tagasi kõik, mis võttis, ning lisab veel uusi asju. Jumal loob raha vahetuskauba tegemiseks, ja koos rahaga seifid ja pangad, annab iluasju, moe, soove ja ihasid. Ja lakkamatu hirmu. Puistab kõige sellega Hiiobi üle, kuni Hiiobi sära hakkab tasapisi tuhmuma ja lõpuks kustub.”
Ta jälgib huviga inimesi, eriti aga üht, kelle nimi on Hiiob. „Kui ma võtaksin temalt kõik, mis tal on, millele ta siis toetaks oma veendumused, kui ma võtaksin temalt kõik varad, kiht kihilt, kas ta oleks siis ikka seesama, kes praegu? Kas ta ei hakkaks vanduma ja mind teotama? Kas ta austaks ja armastaks mind sellest hoolimata?”
Vaatab Jumal ülalt Hiiobit ja vastab endale: „Kindlasti mitte. Ta austab mind vaid seetõttu, et olen ta varakaks teinud. Ma võtan Hiiobilt selle, mille olen talle andnud.”
Ja Jumal koorib Hiiobi paljaks nagu sibula. Ja ise nutab kaastundest. Kõigepealt võtab Hiiobilt kõik, mis tal oli: maja, maa, kitsekarja, sulased, metsad ja salud. Pärast võtab ära need, keda ta armastas: lapsed, naised, lähedased ja sugulased. Siis võtab Hiiobilt ära selle, mis tegi ta selliseks nagu oli: terve keha, terve meele, harjumused ja tavad.
Jumal silmitseb nüüd oma kätetööd ja ta peab oma jumalasilmi kissitama. Hiiob särab sama valgusega nagu Jumal ise. Ja võib-olla on Hiiobi sära isegi eredam, sest Jumal peab kissitama silmi. Hirmunult ja kiirustades annab Jumal Hiiobile tagasi kõik, mis võttis, ning lisab veel uusi asju. Jumal loob raha vahetuskauba tegemiseks, ja koos rahaga seifid ja pangad, annab iluasju, moe, soove ja ihasid. Ja lakkamatu hirmu. Puistab kõige sellega Hiiobi üle, kuni Hiiobi sära hakkab tasapisi tuhmuma ja lõpuks kustub.”
Monday, October 1, 2012
Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon
Konsumis pakutakse päris mõistliku hinnaga Raimati veine, näiteks Raimat Viña 32 Cabernet Sauvignon 2005 oli hinnaga € 8.49 ja Raimat Abadia € 5.99. Võtsin esimese. Arvan, et üks põhjusi, miks hind 11 euro pealt alla kukutatud, on asjaolu, et selle veini eluiga hakkab läbi saama. 2005. aasta oli Kataloonias DO Costers del Segres küll üsna hea, aga keeratava korgiga Raimat Viña 32 CS pole kindlasti nüüd mingi tippvein, mida endale aastakümneteks keldrisse soetada. Ja ega need meie marketite säilitustingimused nüüd mingit tasast küpsemist ka ei soodusta.Anyways, aroomi veinil enam eriti polnud, ent maitset selle hinna eest veel küll. Tõsi, tundus juba natuke õhuke, aga ei midagi hullu.
Hinded
Kvaliteet
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
Hinna ja kvaliteedi suhe
3 – hind vastab kvaliteedile
Kriteeriumid
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Wednesday, September 26, 2012
Veinidele nüüd ka hinded
Üritaksin tänasest alates panna veinidele hindeid (las tunnevad end koolipostena), ei hakkaks selles keeruliseks minema, jääks viiepallisüsteemi juurde, hindaks kahes kategoorias, üks hinne veini kvaliteedile ning teine hinna ja kvaliteedi suhtele. Ning muidugi – need hinded ei esinda midagi peale minu maitse. Ja teatavasti maitse üle ei vaielda (maitse üle kakeldakse).
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Ja võtaksin siis ette kaks Austraalia Shiraz'd – kõigepealt Wyndham Estate BIN 555 Shiraz 2009. Aroomis marjasust ja mineraalsust, maitse samamoodi marjane ja mineraalne (viimast võiks ehk veidi rohkem olla). Lõpus pipart ja tanniine. Minu jaoks veidi moosine ja magusavõitu – ehkki mõrkjas mineraalsus päästab veidi üldmuljet. Vein on ka mitmeid auhindu saanud, ju siis kellelegi meeldib selline stiil vägagi. (Võtsin veini kõrvale Hispaania nooremapoolset – 6 kuud laagerdanud – Manchego juustu, sobisid küll, ehkki olid üks ühest, teine teisest maailma otsast.)
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
3 – hind vastab kvaliteedile (SuperAlko hind 8.95, üle 10 € oleks selle veini eest küll liig välja käia)
Teine vein on Jacob's Creek Reserve Barossa Shiraz 2009. Veidi sarnane eelmisega, aga tanniine on rohkem, tunda on tammevaati, ei ole nii magus ja kergelt joodav.
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
4 – hea ost (SuperAlko hind 9.60)
Kvaliteet
5 – tippvein, võtab hinge kinni (Roda Cirsionile paneks küll hinde 6+)
4 – harmooniline ja hea kvaliteediga vein
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale
1 – kõlbab kah, kaebust ei hakka esitama
0 – saast
Hinna ja kvaliteedi suhe
5 – ülihea ost, ära jäta võimalust kasutamata
4 – hea ost
3 – hind vastab kvaliteedile
2 – veidi kallis
1 – röövimine
Ja võtaksin siis ette kaks Austraalia Shiraz'd – kõigepealt Wyndham Estate BIN 555 Shiraz 2009. Aroomis marjasust ja mineraalsust, maitse samamoodi marjane ja mineraalne (viimast võiks ehk veidi rohkem olla). Lõpus pipart ja tanniine. Minu jaoks veidi moosine ja magusavõitu – ehkki mõrkjas mineraalsus päästab veidi üldmuljet. Vein on ka mitmeid auhindu saanud, ju siis kellelegi meeldib selline stiil vägagi. (Võtsin veini kõrvale Hispaania nooremapoolset – 6 kuud laagerdanud – Manchego juustu, sobisid küll, ehkki olid üks ühest, teine teisest maailma otsast.)
2 – üsna joodav igapäevavein, sobib ühepajatoidu kõrvale3 – hind vastab kvaliteedile (SuperAlko hind 8.95, üle 10 € oleks selle veini eest küll liig välja käia)
Teine vein on Jacob's Creek Reserve Barossa Shiraz 2009. Veidi sarnane eelmisega, aga tanniine on rohkem, tunda on tammevaati, ei ole nii magus ja kergelt joodav.
3 – korralik vein, sobib ka pidulauda
4 – hea ost (SuperAlko hind 9.60)
Sunday, September 23, 2012
The Grinder Pinotage 2010
Tuesday, September 4, 2012
Hiiobist - mitme nurga alt
Detsembri alguseks tahaks valmis saada Wisława Szymborska üsna mahuka valikkogu (üle saja luuletuse - sinna ei lähe 2008. aastal ilmunud "Oma aja aja lastes" ilmunud tekstid teatud autoriõiguslike nüansside tõttu, aga "Oma aja lapsi" on veel järel, nii minul kui raamatukauplustel). Seekord pakuks tutvustuseks proosalaastu pealkirjaga "Kokkuvõte" (1962. aastal ilmunud luulekogust "Sool").
"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."
Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.
"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."
"Hiiob, keda Issand on lihalikult ja majanduslikult proovile pannud, neab inimese saatust. See on suur luule. Saabuvad sõbrad ja uurivad oma kuubi rebides Hiiobi süüd Issanda ees. Hiiob kisendab, et ta oli õiglane. Hiiob ei tea, miks Issand teda nuhtleb. Hiiob ei taha nendega rääkida. Hiiob tahab rääkida Issandaga. Issand ilmub talle tormituulest. Puupaljaks tehtu ees kiidab Issand oma kätetööd: taevast, merd, maad ja loomi. Eriti uhke on Issand jõehobu ning veelgi enam Leviaatani üle. See on suur luule. Hiiob kuulab – Issand ei räägi asjast, sest Issand ei taha asjast rääkida. Kiirustades põlvitab siis Hiiob Issanda ette. Nüüd toimuvad sündmused kiiresti. Hiiob saab kahekordselt tagasi eeslid ja kaamelid, härjad ja lambad. Nahk kasvab paljale kolbale. Ja Hiiob lubab sel sündida. Hiiob nõustub. Hiiob ei taha šedöövrit ära rikkuda."
Siia kõrvale võiks muidugi lugeda Leszek Kołakowski esseed "Kannatustest" ("Miniloengud maksiprobleemidest", AER 2007, lk 213-220). See essee oli ka Czesław Miłoszi jaoks oluline, ta lisas selle tervenisti ühte oma luulekogudest n-ö lisatekstina.
"Ei, Issand Jumal ei karista Hiiobit, Issand Jumal mängib Hiiobiga. Kokkuvõttes ütleb talle: ära targuta, sest sa ei tea midagi. Issand Jumal ütleb isegi, et need professorid ei rääkinud tõtt, aga ta ei selgita, milles see mittetõde seisnes, nii ei tea seda siis ka meie. Hiiob kummardab Jumala ees ja siis selgub, et professoritel oleks justkui õigus olnud, sest Jumal annab talle kõik hüved tagasi: ta saab jälle jõukaks, elab kaua ja õnnelikult ning tal on kümme last. (Aga Dostojevski küsib õigusega: kas võis Hiiob siis need kümme tapetut unustada? Kuidas nii, uued lapsed tulevad tapetute asemele ja kõik ongi hästi?)
Hiiobi raamat, täis tarkust ja üks kaunimaid, mida inimkond loonud, ei seleta meile kurjust ja kannatust, vaid annab üksnes nõu: usaldage Jumalat, ärge küsige, ärge süüdistage taevast, isegi kõige suuremas hädas.
Ja just sellele taandub traditsiooniline teodiike õpetus: lisaks sellele, et me ei saa kurja välja juurida, ei oska me seda ka kunagi jumalike kavatsustega selgitada, sest neid kavatsusi me ei tea, me võime üksnes uskuda ja peaksime uskuma, et on olemas selline kavatsus, ja et see on hea, ning anda end Kõigevägevama hoole alla. “Anna Jumalale oma kannatused” on ehk parim nõuanne, mida kristlus on meile andnud. See usk on aidanud taluda kõige hullemaid kannatusi pühadel märtritel või seitsmel Makkabeuse vennal ja nende emal Salomonial, kes julma surma mõisteti. Kristlikud müstikud on korduvalt tajunud tunnet, et kogu maailm ja kõik, mis me selle kohta teame, on läbi imbunud armastusest, ega pidanud kannatust millekski. Aga vaid vähesed on selleks võimelised.
Aga mida teha näiteks väikeste lastega, kes kannatavad vahel kohutavalt, aga ei saa oma valu mingi jumaliku hoolekande alla jätta? Sellele on ainult üks sobiv vastus, nimelt augustiinlikus teoloogias: ema üsast väljuv laps on juba saatana küünte vahel ja kuni ristitud ei saa, on vääramatult määratud põrgutulle, sest pärib algpatu mitte kui eksituse ja kõrvalekalde, vaid kui iseenda tegeliku süü. Kuna kõiki enam ei ristita, kiirustab inimkonna valdav enamus igaveste piinade maale, ja tegelikult ruttab sinna ka enamik ristitutest.
See doktriin annab küll täpseid selgitusi, aga selles nähakse ka, ning mitte ilma põhjuseta, Jumala arusaamatut julmust. Roomakatoliku kirik heitis selle doktriini kõrvale, aga jäi sellega ilma ka täpsest seletusskeemist: Augustinuse jaoks ei olnud süütuid, ning kui sellest teooriast loobuda, siis tuleb tunnistada, et süütud kannatavad ilma mingi põhjuseta. Ja kuidas siis suhtuda loomadesse, kes üksteisele kannatusi põhjustavad, aga süüd nendel pole?
/---/
Kristlus kuulutab õpetust lunastusest ja igavesest elust, aga isegi igavene õnn ei kaota siinset kannatust. Tuntud Cambridge’i filosoof C. B. S. Broad arvas, et surmajärgne elu on küll olemas, aga lohutust ei maksaks sellest otsida, sest see teine maailm olevat veel hullem kui meie oma (millest ta küll otsesõnu ei kirjutanud, mulle rääkis seda kadunud Alfred Ayer).
Ma olen isekalt rõõmus, et minust ei saanud kaplanit ja mul pole kohustust teistele inimestele neid asju seletada."
Subscribe to:
Posts (Atom)