Leszek Kołakowski "Hukatuslik juhus"

1992

Nõukogude ajal ei tohtinud Poolas rääkida “Suurest Prantsuse revolutsioonist”; omadussõna “suur” oli reserveeritud Vene revolutsioonile, täpsemini selle ühele osale: bolševike oktoobriülestõusule ja õnnestunud võimuhaaramisele. On muidugi vaieldav, kumb neist sündmustest oli “suurem”, aga tagasi vaadates ei saa eitada, et kommunistide võimuhaaramine oli meie sajandi suurim sündmus – mitte ideaalide ülevuse tähenduses ja kindlasti mitte võimuhaaramisele järgnenud epohhi toreduse mõttes, vaid seetõttu, et ühelgi teisel poliitilisel faktil ei olnud inimkonna jaoks nii palju ja nii  kaugeleulatuvaid tagajärgi.
   Kui me räägime Vene revolutsioonist, siis peame üldiselt silmas perioodi 1917. aasta veebruarist oktoobrini; Nõukogude propaganda tegi kõik, et pisendada veebruarirevolutsiooni tähtsust või see üldse ajaloost kustutada – mis üsna olulisel määral ka õnnestus: paljud inimesed Läänes, kes pole ju kirjaoskamatud, usuvad, et bolševikud kukutasid tsaarivõimu 1917. aasta oktoobris.
   Küsimus sellest, millal õieti algas revolutsioon, sõltub mingil määral ajaloolistest konventsioonidest. Richard Pipes ütleb oma raamatu “Vene revolutsioon” eessõnas, et revolutsiooniline protsess laiemas tähenduses kestis juba XIX sajandi lõpust, kitsamas tähenduses 1905. aastast alates. Hoolimata 1905. aasta revolutsiooni lüüasaamisest ja hilisemast revolutsioonilise liikumise nõrgenemisest, olid 1917. aasta sündmused sellesama protsessi jätkuks. Loomulikult peame alati meeles pidama, et Vene revolutsiooni ei tohi samastada lihtsalt bolševike võimuhaaramisega. Revolutsiooniline liikumine oli suurel määral spontaanne, tõeliselt massiline liikumine, mida bolševistlik partei oskas väga osavalt ära kasutada oma diktatuuri kehtestamiseks. Revolutsioon ise kui selline ei olnud bolševistlik, vaid nõukogulik, see tähendab, et selle eesmärgiks oli “nõukogude võim”; teiste sõnadega, revolutsiooni ideoloogiliseks vundamendiks oli anarhistlik fantaasia. Sündmused Venemaal tõestasid midagi, mis oli ette teada: et anarhistlik revolutsioon suudab tõesti hävitada olemasoleva korra, lõhkuda poliitilised institutsioonid ja tekitada kaose, aga see võib õnnestuda vaid siis, kui ei leidu ühtegi organiseeritud liikumist, kelle sihiks on üldist demoraliseeritust ja kaost ära kasutades oma despootliku korra kehtestamine; aga on üsna ebatõenäoline, et sellist liikumist ei leidu. Bolševike parteid ei huvitanud tegelikult “nõukogude võim”, vaid omaenda diktatuur; bolševikud teadsid seda ja rääkisid avalikult oma kavatsustest nii enne revolutsiooni kui revolutsiooni ajal – ehkki nad kasutasid kuni lõpuni loosungit “kogu võim nõukogudele”.
   Kuigi on üldtuntud tõde, et revolutsiooni võitlejad ei tea kunagi, mida nad teevad – see puudutab kõiki revolutsioone läbi kogu ajaloo –, ei olnud bolševike parteil kahtlust ühes põhimõttelises küsimuses: see tahtis absoluutset võimu ja selle ta ka sai. Kahtlemata uskus enamik bolševikke tõepoolest, et pärast võitluste, sõdade ja türannia täpsemalt määratlemata ajajärku juhivad nad inimkonna lõplikult õigluse, rahu ja heaolu kuningriiki. Lenin ise visandas oma kuulsas pamfletis “Riik ja revolutsioon”, mis oli kirjutatud vaevalt paar nädalat enne 1917. aasta oktoobrisündmusi, peaaegu anarhistliku visiooni kommunistlikust ühiskonnast ja tõenäoliselt ei olnud selles mingit küünilist mäng – Lenin võis tõesti oma sõnu uskuda. Ent juba veidi hiljem kordas ta seda, mida oli kirjutanud kaksteist aastat tagasi, esimese Vene revolutsiooni ajal: proletariaadi diktatuuri olemuseks (“diktatuur teaduslikus mõistes”, nagu ta ütles, naljakalt usaldades omadussõna “teaduslik”) on absoluutne võim, mida ei piira ükski seadus, ning mis toetub otsesele ja varjamatule vägivallale. Lenin lisas ka, et seni ei saa olema mingit vabadust ega mingit demokraatiat (just sellised olid tema sõnad) kuni kommunism pole täielikult võitnud kogu maailmas.
   Hoolimata kommunistliku revolutsiooni suurest tähtsusest, ei olnud selle võit üldsegi ette kindel. XX sajandi algul võis õigustatult oodata tsaarivõimu kokkuvarisemist, aga mitte kommunismi triumfi. See viimane sai teoks ootamatute juhuste ja uskumatute kokkusattumuste tulemusel: asi ei olnud üksnes Esimeses maailmasõjas, mis oli loomulikult peamine asjaolu, vaid ka paljudes teistes sündmustes, nagu näiteks kindral Kornilovi arvatav võimuhaaramine (Pipes tõestab veenvalt, et Kornilov ei kavandanud kunagi sellist putši; seda kujutasid endale ette Kerenski ja need, kes temasse uskusid, kaasa arvatud – veel üsna hiljuti – ka meie ise). Seda, et Lenini isiklik panus oli võidu möödapääsmatu tingimus, tunnistas isegi Trotski, hoolimata oma usust “ajaloo seadustesse”. Ehkki pärast võimuhaaramist – mis  kestis mitu kuud kuni Asutava Kogu lõpliku laialiajamiseni 1918. aasta jaanuaris – oli mitu olukorda,  kui bolševistlik võim oleks võinud langeda, ja Lenin teadis seda. Vaatamata oma fantaseerimiskalduvustele (1919. aasta juulis kuulutas ta, et kommunism võidab ühe aasta jooksul üle kogu maailma), oli ta kaine poliitik. Lenin uskus näiteks, et jakobiinide hukutav majanduspoliitika andis suurepäraseid tulemusi, aga pärast mõnda aega nende jäljendamist – nõndanimetatud sõjakommunismi raames – mõistis ta, et maa on kuristiku äärel, ja andis korralduse tagasikäiguks piisavalt vara, et mitte jagada Robespierre’i saatust.
   Oktoobrirevolutsioon oli niisiis hukatuslike tagajärgedega juhus. Ent osa asjatundjaid arvab, et see polnud täielikult juhus; nende arvates tuleb riigi järk-järgulise liberaliseerimise protsessi, mille alguseks olid Aleksandr II reformid, mõista kui ajaloolist vahepala; ja bolševikud, taastades – küll teise nime all – sunnismaisuse ja orjuse, pöördusid tagasi Venemaa “loomuliku” hinge ja vaimu poole. Loodame, et lähimad aastad (või dekaadid) muudavad seda sünget pilti Venemaast kui igavesest orjade maast. Loomulikult on liiga vara avastada viimase kolme aasta sündmustes mingit “ajaloolist tähendust”. Isegi kui on tegemist järjekordse “vahepalaga”, siis ikkagi on see viimased nelikümmend aastat – alates Stalini surmast – kestnud protsessi kulminatsioon. Selle aja jooksul muutus totalitaarne režiim aina saamatumaks; vastupidiselt revolutsioonile oli kontrrevolutsioon väga pikk protsess,  paljude tõusude ja mõõnadega, murdepunktide ja pööretega, mida saatsid selle loojate illusioonid ja enesepettused; kontrrevolutsiooni loojate hulka kuulusid paradoksaalselt nii kommunistlikud juhid kui ka nende ohvrid, nii Stalini-järgsed despoodid, kes ei näinud ette oma tegude tagajärgi, kui ka dissidendid, keda esimesed sulgesid vanglatesse ja psühhiaatrilistesse piinakambritesse. Läbi kõigi nende aastate oli õigus veendunud stalinistidel; nende sõnum kõlas lühidalt nõnda: ärge proovige  kommunismi liberaliseerida või inimlikumaks teha, sest nii te hävitate selle lõpuks. Veel kord sai kinnitust vana tõde: poliitilises tegevuses ei tähenda head kavatsused suurt midagi.
   Kui me usume koos Hegeliga, et läbi aegade märgivad õnne aegu tühjad leheküljed ajalooraamatus, siis tuleb öelda, et seitsekümmend aastat nõukogude võimu ei ole kindlasti tühjad lehed; neid ei saa ka nimetada kaotatud aastakümneteks. Venelased võivad nüüd naasta oma revolutsioonieelsete sümbolite juurde, muuta linnade ja tänavate nimesid, aga nad ei saa tühistada neid aastaid, mis olid täis lõputuid kannatusi – mida nad kahjuks ise endale põhjustasid –, ja alustada nullist, justkui poleks midagi  juhtunud. Saabuval ajalooepohhil kannavad nad Nõukogude mineviku koormat mitte üksnes  majanduses, vaid ka oma vaimus. Ideoloogilistes kategooriates on revolutsioonid tihti pöördepunktideks, aga tegelikus elus mitte kunagi. Samamoodi on ka kontrrevolutsiooniga. Minevikku võib needa, aga seda ei saa olematuks teha.

Leszek Kołakowski "Pagenduse kiituseks"

1985

XX sajandi nii populaarsel persoonil nagu intellektuaal paguluses on uhked eelkäijad: Anaxagoras, Empedokles, Ovidius, hiljem Dante, Ockham, Hobbes, veelgi hiljem Chopin, Mickiewicz, Herzen, isegi Victor Hugo. Ent enamikul juhtudest on kaasaegsed emigrandid pigem pagulased kui pagendatud selle sõna otseses tähenduses. Enamasti neid ei saadetud oma kodumaalt välja, kas kohtu otsusega või ilma, vaid nad pagesid poliitilise tagakiusamise eest, vangistamise ja surma ohus, või siis ka lihtsalt tsensuuri kitsenduste alt.
   See vahetegemine on oluline psühholoogilistel põhjustel. Tihti tunnevad inimesed, kes ise põgenesid türanlike režiimide alt, end veidi ebamugavalt. Neid ei ähvarda enam oht ja raskused, millega tuleb iga päev kokku puutuda kogu nende rahval. Probleemi ei saa lahendada ühemõtteliselt; ei ole võimalik määrata kindlaks selgeid reegleid, mis ütleksid, millal oli pagulusse minek õigustatud ja millal mitte. Lihtne on märgata, et poleks olnud mingit kasu, kui Einstein või Thomas Mann oleksid jäänud natsi-Saksamaale või kui Chagall ei oleks lahkunud nõukogude Vitebskist. Teisest küljest, Poolas või Nõukogude Liidus elab palju inimesi, keda võimud suurima heameelega saadaksid kuhugi teise riiki, aga need inimesed keelduvad kangekaelselt kodumaalt lahkumast, otsustades vangla, tagakiusamise ja kitsikuse kasuks. Kes söandaks öelda, et neil pole selleks õigust. Solženitsõn ja Bukovski tuli vägisi maalt välja saata, et nad võiksid jagada sadade väljapaistvate intellektuaalide saatust, keda nõukogude võimud varsti pärast revolutsiooni riigist välja saatsid. Paljudele Poola Solidaarsuse juhtidele pakuti vabadust, kui nad emigreeruvad, aga nad ütlesid ära – mõned neist on ikka veel vanglas, teised võivad varsti sinna sattuda. Milan Kundera lahkus Tšehhoslovakkiast, Czesław Miłosz Poolast ja nende kogemustest sündisid tänapäeva kirjanduse suurteosed. Václav Havel jäi oma kodumaale, nii nagu ka Zbigniew Herbert. Ja kõigile neile inimestele oleme palju tänu võlgu. Manni “Doktor Faustus” ja Nabokovi romaanid on paguluse vili, nii nagu ka Conradi, Ionesco ja Koestleri teosed, aga “Gulagi arhipelaagi” ei oleks saanud kirjutada paguluses. Ei ole võimalik määratleda kindlaid reegleid, mis ütleksid, millal on pagulusse mineku otsus õigustatud.
   Kui me räägime “intellektuaalist paguluses”, siis peaaegu alati peame silmas kedagi, kes põgenes mingisuguse rõhumise eest ja eeldame, et pagulus, isegi sunnitud, on paljudel mõjuvatel põhjustel parem kui kodumaale jäämine. Venemaa eripäraks (võib-olla selle suuruse tõttu) oli maapakku saatmine oma riigi piires; pagendatu sai kaks halba asja korraga: pidi lahkuma kodukohast ja elama ikka samas repressiivrežiimis, mille all ta oli ka enne pagendusse saatmist (loomulikult olid ka sel puhul kannatused erinevad – piisab kui võrrelda kahte pagendust: Puškin Krimmis ja Sahharov kinnises linnas Gorkis). Minnes sellest küsimusest mööda, võime pidada ilmselgeks, et pagulusel on nii head küljed (vabadus) kui ka halvad (juurtetuse tunne, ületamatud raskused võõra keelega).
   Aga ei ole ilmselget vastust küsimusele, kas pagulus on ainult vähema kurja valimine või pakub see mingeid uusi vaimseid võimalusi. Me võime otsida vastust sellele küsimusele, vaadates kõige kogenumaid pagulasi, pagendatuid par excellence, juute.
   Kuni nad elasid getodes, kaitstes oma identiteeti väga keeruliste rituaalide ja tabude kestaga (võib-olla see nende seaduste keerukus aitaski neil püsima jääda: jumalakartlik juut ei saanud võõraste keskel elades oma tavasid järgida; juba ise nende tavade määratu hulk sundis juute elama oma kogukonnas ega lasknud sulanduda kristlaste ühiskonda), kerkis nende seast palju väljapaistvaid talmudi- ja piibliuurijaid, aga nende kultuur eksisteeris suletud enklaavis. Kangekaelselt säilitasid nad südames ja mõtetes pilti kaotatud kodumaast, kristliku maailma kultuuri suhtes olid nad rohkem või vähem ükskõiksed. Jumalakartliku hassiidi jaoks ei olnud vahet, kas ta elab Varssavis, Šanghais või Buenos Aireses; ta hoidis tema hoole alla usaldatud usku ja selle kaitsmisest piisas, et toita tema vaimuelu. Aga kui hakkasid murenema getode müürid nõndanimetatud emantsipatsiooni survel (tuleb meeles pidada, kui mitmetähenduslik on see väärtustav mõiste), siis tungisid juudid Euroopa vaimuelu territooriumile kiiresti ja tõhusalt. Mõned neist – Marx, Freud ja Einstein – suutsid vallutada maailma, tuhanded juudid kuulusid varsti tsivilisatsiooni kõigi valdkondade eliiti: nii teaduses, kunstis kui poliitikas. Justkui tänu sellele, et nad emigreerusid oma kollektiivsest pagulusest, said neist põgenikud nüüdisaegses tähenduses. Ometigi, vaatamata pingutustele, ei õnnestunud enamikul neist täielikult kaotada kunagist identiteeti ja lõplikult assimileeruda. Hõimud, kelle keskel nad elasid, suhtusid neisse kui võõrastesse ja arvatavasti just selline ebaselge staatus, selgeltmääratletud identiteedi puudumine, lubas neil näha ja panna kahtluse alla rohkem asju kui suutsid inimesed, kes olid rahul oma sünnipäraga, selge kuuluvustundega. Tahaks öelda, et antisemiidid (kui nad ei formuleerinud oma vaateid sellise argumendiga nagu gaasikambrid) olid suurel määral juutide nii paljude väljapaistvate saavutuste taga, just seepärast, et tõkestasid neile tee sellesse moraalsesse ja intellektuaalsesse turvalisusesse, mille annab hõimukuuluvus – olla prantslane, poolakas, venelane või sakslane – ja jätsid juudid kõrvalseisjate privilegeeritud positsiooni.
   On ilmselge, et kõrvalseisja staatus on privilegeeritud tunnetuslikel põhjustel. Turist märkab tihti asju, mida kohalikud ei märka, sest nende jaoks on tegemist elu loomuliku koostisosaga (mulle tuleb meelde selline Ameerikat külastanud turist nagu Alexis de Tocqueville).
   Piibli rahva jaoks, nii kristlaste kui juutide jaoks, on pagulus siin Maal inimeste jaoks tavaline ja vältimatu saatus. Võib minna veelgi kaugemale öeldes, et pagendamise müüt on iga religiooni lätetel ja iga tõeliselt religioosse kogemuse loomuses. Iga religiooni sõnumis peitub usk, et meie kodu on kusagil mujal. Ent sellest veendumusest võib teha kaks täiesti erinevat praktilist järeldust. Üks on põlgus kõige vastu, mis on maine, lõpuks ka elu enda vastu, mis ei saa tuua midagi peale hädade ja kannatuste: sellise veendumuseni viib tihti budistlik tarkus. Aga võib ka arvata, et pagulus on inimkonnale antud määratu võimalus, mida tuleb kasutada tagasiteel Isa juurde. Selline usk domineerib judeokristliku tsivilisatsiooni peavooludes. Täielik põlgus mateeria, keha ja maiste väärtuste vastu oli kristluse ajaloos marginaalne nähtus. Kristluse tuuma võib kokku võtta nii: me elame pagenduses ja me ei tohi seda kunagi unustada, seepärast peavad kõik ajalikud hüved ja sihid olema suhtelised ja  teisejärgulised, aga need on ometigi reaalsed ja meie loomulik kohus on neid kasutada – Loodus on vastane, kes tuleb alistada, aga teda ei tule eitada.
   Oletame, et õigus on teoloogidel, kes ütlevad, et meie esivanemad Eedenis oleksid kogenud kehalist armastust ja toonud ilmale järglasi isegi sel juhul, kui oleksid kiusatusele vastu seisnud ja jäänud õnnistatud teadmatusse Heast ja kurjast. Aga siis ei oleks keegi saanud esile kutsuda inimkonda sellisena, nagu meie teda tunneme: loomisvõimelisena.
   Just see felix culpa ja selle järgnenud pagendus koos kannatuste ja ohtudega rebisid inimesed välja taevaliku rahu seisundist ja jätsid nad silmitsi kurja, ohtude, võitluste ja valuga ning lõid inimeksistentsi vältimatud tingimused. Looming tekkis ebakindlusest, teatavat laadi pagendusest,
kodutuse kogemusest.
   Filosoofia võib pagenduse fakti eitada või – nagu sooviksid kristlased – seda maha vaikida; nii tegidki tavaliselt empiristid, naturalistid, materialistid ja stsientistid. Filosoofia võib pagenduse fakti ka aktsepteerida ja proovida leida tagasiteed inimese ja olemise lõpuks saabuva leppimise juurde – selline on Hegeli lähenemine. Aga võib seda fakti ka tunnistada, seejuures uskumata, et meie saatust on võimalik muuta; sel kombel oleme määratud lakkamatule igatsusele olematu paradiisi järele; eksistentsiaalsel filosoofial õnnestus kõige paremini väljendada seda sünget visiooni – valgustuse kibedat vilja.
   Kristlikku mõistet esimesest pagendusest saab laiendada ja hõlmata sellega ka teist pagendust, see tähendab, pagendust pagendusest, samuti kolmandat ja neljandat. (Võib näiteks väita, et Spinoza oli neljakordne pagulane: välja aetud juudi kogukonnast, mis oli asunud Amsterdami pärast kogukonna väljasaatmist Portugalist, kus nad elasid pärast pagendamist Eretzist, mis oli neile Jumala poolt määratud elupaik pärast Eedenist väljaajamist).
   Pagendust võib võtta õnnetusena, aga ka väljakutsena, see võib olla nii meeleheite allikas kui valulik stiimul.
   Võib rääkida võõrast keelt sellepärast, et oleme selleks sunnitud, aga sealt võib otsida ka lingvistilisi aardeid, mis on olemas üksnes seal ja mis on lisaks ka veel tõlkimatud; sel kombel võime rikastada oma mõistust, mitte ainult arusaamiseks vajalikke tehnilisi oskusi. Võime võrrelda oma vaatenurka ehk siis võõra vaatenurka kohalike vaatenurgaga ja sel kombel panna kerkima mõttepärmi, mis tihti osutub loominguliseks ja kasulikuks mõlemale poolele. Uuem ajalugu kubiseb sellistest näidetest. Aga ma ei tunne siiski ühtki teost, kus käsitletaks kultuurilist rolli, mida Euroopa ajaloos on etendanud eri laadi pagulused, individuaalsed ja kollektiivsed.
   Ent ei ole kahtlust, et ilma nende kõigi, kas religioossetev või poliitiliste pagenduste ja pagulusteta, ilma nende põgenike ja emigrantideta oleks Euroopa intellektuaalne ja kunstielu hoopis teistsugune. Võtame näiteks hugenotid Inglismaal ja Hollandis; Itaalia kristlikud radikaalid ja unitaarid, kes otsid varjupaika XV sajandi teisel poolel tollal väga tolerantsest Poolast; Poola unitaarid – varase valgustusfilosoofia alusepanijad – Lääne-Euroopas XVII sajandi teisel poolel; Ibeeria maadest välja aetud juudid; kommunistide võimu alt põgenejad Kesk- ja Ida-Euroopast. Kõik nad andsid panuse, vahel vägagi olulise, neid vastu võtnud maade tsivilisatsiooni, isegi kui vahel suhtuti neisse seal kahtluse ja vaenuga. Emigrantidel Kolmandast Reichist oli määratu mõju Ameerika intellektuaalsele elule. Mõned ütlevad, et see oli halb mõju, aga kes võiks teada lõplikku bilanssi?
   Kas me tahame või mitte, aga peame teadmiseks võtma, et elame põgenike, emigrantide, rändurite ja hulkurite ajastul, kes käivad ringi mööda kontinente ja mõtlevad heldimusega vaimsest või etnilisest, taevasest või maisest, tõelisest või kujuteldavast kodumaast.
   Täielik kodutus on talumatu – see kõigutaks inimeksistentsi aluseid. Kas täiuslik kosmopolitism on võimalik? Diogenes Laertios kirjutas: Anaxagoraselt küsiti, kas tema kodumaa ei lähe talle tõesti korda, mispeale too vastas, et läheb vägagi ja osutas taevale. Mõned ütlevad midagi sarnast tänapäevalgi: kinnitavad, et neid ei huvita hõim, kelle sekka nad sündisid, ja et neil ei ole sellega mingeid sidemeid; võib kahelda, kas sellised avaldused on ikka tehtud puhtsüdamlikult.
   Inimeste kõrval, kes on põgenud türannia alt või oma kodumaalt pagendatud, on terveid rahvaid, kes kodumaalt lahkumata jäeti ilma oma riigi kodakondsusest, sest nad olid sattunud võõra riigi valitsemise alla ja pidid hakkama selle kodanikeks – ilma et oleksid seda võõrast riiki hakanud pidama omaks. Selline on Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste saatus – loodame, et ajutine. Kaheks rebitult neid enda omandiks pidava riigi ning isamaa vahel, mida nad hoida tahaksid, sattusid nad poolpagendatute ebaselgesse staatusesse. Võõras võim proovib röövida inimestelt ajaloolist mälu, võltsides ja muutes seda vastavalt antud hetke poliitilistele nõuetele. Aga kollektiivne mälu on isamaa. Kui pool Euroopast niimoodi juurtetuks sunniti, mida võib oodata teine pool? Kas kogu maailm on määratud sisemisele poolpagendusele? Kas Jumal tahab meile meelde tuletada – üsna jõhkral kombel –, et pagendus on inimolu püsiv osa? Selline meeldetuletus on halastamatu, ent õigustatud.

Mariusz Szczygieł "Gottland" II

Allpool üks peatükk Mariusz Szczygiełi "Gottlandist".

Tragöödiakütt

            Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

            Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur, mis kujutas inimpead.

            Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

Esimene osa. Praak

            Ühiskond tuleb ära võõrutada.

            Võimud otsustavad likvideerida kõik selle, mis pakub lihtsat rõõmu.

            Ellu kutsutakse likvideerimiskomiteed. Need peavad igalt poolt võimalikult kiiresti kõrvaldama seiklus-, kriminaal-, armastus-, spiooni-, õudus- ja ulmeromaanid. Ühesõnaga – kõik, mis on teist sorti.

            Komisjonid otsivad läbi raamatukauplusi, trükikodasid ja kirjastusi, erilist tähelepanu pööratakse antikvariaatidele. Rekvireeritakse lugematul hulgal „Ettevaatamatuid neiusid” ja „Tulekahjusid metropolis”. Et need, kes eelistavad odavate romaanide petlikke illusioone, ei leiaks enam kusagilt pääseteed.

            Ersatsi surm peaks saabuma loomulikul teel koos kapitalismi surmaga 1948. aasta veebruaris. Nõnda ometi ei juhtu. 1950. aastal kuulutataksegi siis, et igasugune köögikatade lugemisvara avaldamine on riigivastane tegu.

            Kuna komisjonid ei saa valikuga hakkama, organiseeritakse kitšikirjanduse avalikke kogumispunkte. Praha Hloubětíni kvartali põhikooli õpilased rebivad raamatuid väga väikesteks tükkideks (kohe kogumispaigal), siis on kindel, et eksemplarid ei jõua enam lugejateni. Lapsed rebivad mõnuga „Jasmiine rõdu all” või „Kuritegeliku maailma lõustasid”.

            Aktsiooni ajal kasutatakse määratlust „kirjanduslik praak”.

            Protokollid on täis nimetusi nagu „väärtusetu praak”, „mõttetu praak”, „ameerika praak”, „nüri praak”, „sentimentaalne praak” jms. Ajakirjandus selgitab, et praak on kodanlik viis kasumit saada. Kapitalism söödab seda töölistele ette, et neid nüristada.

            Praha Linnaraamatukogu uksel on silt:

                        „LUGEJAD,

                        kindlasti aktsepteerite fakti, et

                        me ei laenuta enam praaki

                        (kitš, kriminaalid, seiklusromaanid).

                        Ärge küsige neid enam.”

            Pärast kommunistide võimuhaaramist õnnestub makulatuuriks muuta peaaegu 70 protsenti ersatsi.

            „Likvideerimise ja asendamise operatsioon” – nii seda kutsutakse – kestab Tšehhoslovakkias 1958. aastani. Seda uuris ja kirjeldas alles 2000. aastal Karli ülikooli kirjandusteadlane Pavel Janáček.

            Ersatsi asendab sotsrealistlik ersats, mille on kirjutanud uued autorid.

            Andy romaanist „Must poksija” (1950) oleks aastate eest veel lausunud:

            „Ma tahan sind paluda endale naiseks.”

            „Kallis, sa ei teagi, kui kallis oled sa minu südamele,” heldis Ruth.

            Nüüd ei või selline armastajate kõnelus teenida vaid isiklikke sihte. Seepärast lisab Ruth: „Peame oma elus pingutama nagu kõik tööinimesed. Aga üksi ei võida sa kunagi, sa oled osa kollektiivist.”

            Pavel Janáček koos Michal Jarešiga uurisid (teises raamatus) enam kui saja sõjaeelse ersatskirjanduse autori elukäiku.

            Peaaegu mitte kellelgi neist ei õnnestu uues süsteemis enam kirjanikuna funktsioneerida.

            Paljud kirjanikud püüavad unustada omaenda minevikku. „Kui minu raamatud kõrvaldati raamatukogust kui väärtusetu praak, kadus igasugune tööisu ja nüüd püüan pühkida mälust oma kirjanduslikud patud,” selgitab kirjandusinstituudile 1960. aastatel Marie Kyzlinková, „Hella südame” autor. Pärast pattude mälust kustutamist on ta üksnes ja ainult raudteeinspektori koduperenaine.

            Paljud jäävad alatiseks kõrvalekõrjutuks. Kommunistid ei hooli nende lubadustest, et nad tahavad saada nüüd paremateks kirjanikeks. Jova Patočková kinnitab kirjas Informatsiooniministeeriumile: „Minu raamatus „Vaimustatu otsib varju” võidutseb laitmatu iseloomuga neiu. Sotsialistina pean ju teadma, milline näeb välja tavaline elu. Oma raamatus vastandan töösse positiivselt suhtuvale neiule mineviku naise: laisa, lodeva, koketeeriva.

            Ministeerium ei usu Patočkovát ega anna luba romaani avaldada, autor lülitatakse avalikust elust välja.

            On vaid üks kirjanik, kes likvideerib enda ja astub uuena iseenda asemele.

            Kõigepealt on tema nimi Eduard Kirchberger.

            Pärast Karel Fabián.

            Need on kaks täiesti erinevat autorit.

            Muutus võtab aega kolm aastat. Sotsialistlikud kirjandusleksikonid ei maini Fabiáni minevikku.

            Uues kehastuses on isegi allkiri teistmoodi käekirjaga.

            Esimene kirjutab vaimudest, koletistest, nõidadest, revolvritest ja mõrvadest. Teine kirjutab töölistest, partisantidest, kommunistidest ja rahvavaenlastest.

            Esimesel hirmutavad lahtikaevatud hauad, kus lebavad väljarebitud südametega naised. Teisel hirmutavad ekspluataatorid, kes rikastuvad tööliste arvel.

            Esimene paisutab viirastusi. Teine – plaani täitmist.

            Esimene on võlutud saladuslikest koobastest, kaljusse raiutud pühakodadest ja keldritest, kus elavad deemonid. Teine – kui räägib mingist keldrist –, siis on see Ameerika imperialismi käsilaste peakorter.

            „Ma olin äärmiselt üllatunud,” räägib Pavel Janáček, „kui taipasin, et kaks stilistiliselt erinevat kirjanikku on tegelikult üks ja sama inimene. Tema kohandumine kommunismiga on imponeeriv.”

            Janáček lisab: „Ta oli sündinud jutustaja. Ta mõtles lugusid välja sama lihtsalt nagu teised hingavad. Kui ta oleks elanud Ameerikas, siis oleks ta ühe õudusromaani eest ostnud auto. Ta ei saanud endale lubada vaikimist vaid seepärast, et võimule olid tulnud kommunistid. See on põhjus, miks lõppes Kirchbergeri elu.”

Teine osa. Põhjus

            Kas muutus oli tema jaoks valulik?

            Kas inimene, kes teeb kõik, et meeldida totalitaarsele valitsusele, püüab samal ajal meeldida kõigile?

            Kas ta armastab lipitseda?

            Kas ta üldse oskab mingis olukorras öelda „ei”?

            Kas tema uus mina saab tähtsamaks kui ta ise?

            Karel Fabiánilt küsitakse, mida ta tegi enne sõda. Ametlikes elulugudes mainitakse „publikatsioone”. „Ma ei omista neile mingit väärtust,” lisab ta kohe, ehkki Kirchbergeri jutustused olid äärmiselt menukad.

            Süsteem peab teadma tema metamorfoosist. Miks on siis kommunistid tema muutuse vastu sallivad, samal ajal kui sajad autorid on avalikust elust välja lülitatud?

            „Ja just see on kõige huvitavam. Ehk uurite seda,” julgustab mind Pavel Janáček.

            Eduard Kirchberger/Karel Fabián suri 1983. aastal, möödas on juba kakskümmend kaks aastat. Ma otsin tema tuttavaid, ajan arhiivides jälgi.

            Üks tema kahest tütrest elab Saksamaal. Endine ajakirjanik Bratislavast, emigreerus 1980. aastal. Nad teesklesid mehe ja pojaga, et sõidavad Šveitsi puhkama. Ta räägib: „Kogu tee olime hoolsad, et rääkida autos vaid tühja-tähja. Et režiim ei taipaks midagi, kui on paigaldanudki autosse pealtkuulamisseadmed.”

            Kõik temas hakkas mõranema, kui ta oli pealt näinud lennukatastroofi – inimesi täis lennuk kukkus Bratislava lähistel veehoidlasse. Lennuk kukkus nina ees vette, tagapool istuvad inimesed lämbusid. Keegi ei teadnud, kuidas neid sealt välja aidata. Kaldal oli rahvamass, miilitsad kiskusid inimestel filme fotoaparaatidest välja. Kui ta tagasi toimetusse tuli, küsis peatoimetaja, miks kuradi pärast ta üldse sinna läks ja ega keegi temalt dokumente ei küsinud. Naine ütles, et tahab sellest kirjutada. „Unusta ära,” kuulis ta vastuseks. „Pea meeles, meil lennukid alla ei kuku.”

            „Kui mu isa kuulis, et põgenesin riigist,” räägib tütar edasi, „kaotas ta kõnevõime. Ta oli ju tagunud mulle oma kommunistlikke vaateid pähe. Hea, et ta oli siis juba pensionil ega kirjutanud enam, sest muidu oleks tal olnud suuri probleeme.”

            Teise tütre, pensionile jäänud kontoritöötaja, leian Prahast. Tema ei emigreerunud. Vaatab parajasti laenutatud õudukat. Lapselaps toob talle ühe filmi päevas.

            Tütar on kõik need aastad emaga elanud. Kahjuks on Fabiáni abikaasa just kuu aega tagasi surnud. Ja enne ära põletanud kõik oma mehe märkmed. Tütar küsib: „Ma tegelikult olen ise samamoodi uudishimulik. Muutus selleks Fabiániks, et ellu jääda?”

            Uues süsteemis kasutab K.F. oma annet nii: „Meie metallurgiakombinaadid – see on riigi magu. Kivisüsi on tema süda. Elekter, aur ja gaas aga veri.”

            1949. aasta – majanduses algab viisaastak. Ja viisaastakuplaani kohaselt hakkavad kõik paremini riides käima, saavad hästi toidetud ja elavad toredasti, kellelgi ei ole enam mingeid eksistentsiaalseid muresid. K.F-ist saab Praha nädalalehe Květen reporter. Tema debüüt on nädalalehe viimasel leheküljel, aga varsti on tema reportaažid avalugudeks. „Viisaastak sajandite vastu” – on ühe pealkiri. Ta tõuseb peatoimetaja soosingusse.

            Ühes oma tekstidest küsib K.F.: „Mida tähendavad pesumasin, elektripadi ja elektripudel lapsele?”

            Ja vastab ise: „Need on viisaastaku teenrid.”

            Artiklis „Probleemid kivisöega” rõhutab ta, et tänapäeval pole perekonna vundamendiks mitte laps, vaid kivisüsi. „Kivisüsi on leib. Kivisüsi on maja. Kivisüsi on maapealne paradiis.”

            Juba viisaastaku kolmandal kuul ütleb K.F-i reportaažis tekstiilivabrikust sealne kaadritöötaja, kes on vaimustuses uuest süsteemist: „Elame muinasjutuliselt.” „Ja kõik on nii head,” lisab raamatupidaja. „Pole enam halbu ja valelikke inimesi.”

            K.F. peaks olema 1949. aastal kõige õnnelikum kirjanik. Sest tema avaldab Tšehhoslovakkia esimese sotsrealistliku romaani.

            Selle pealkiri on „Lugu elektrijaamast”, see ilmub Tšehhoslovakkias kommunismi võidu esimeseks aastapäevaks.

            Ainult et E.K. oli veel kaks päeva enne kommunistide võimuletulekut antikommunist.

            Enne sõda avaldab ta ajalehes Národní listy. See oli Rahvusdemokraatide häälekandja, üks tähtsamaid kodanlikke väljaandeid. 1937. aastal, pärast Tšehhoslovakkia rajaja, filosoofi ja presidendi Tomáš Garrigue Masaryki surma, keda kommunistid aina mustama jäävad, kirjutab E.K. pühendusluuletuse, milles lubab, et demokraatia ja Masaryki eest on ta valmis valama verd ja andma oma elu.

            Pärast sõda ilmub E.K. välja Liberecic.

            Ta naeratab aina, aga kinnise suuga.

            Ta töötab pangas, jutustusi avaldab sotsiaaldemokraatide nädalalehes Stráš severu. Tšehhoslovakkia on kolm aastat pärast sõda viimane nõukogude bloki demokraatlik riik. Parlamendisaadikutest on vaid nelikümmend protsenti kommunistid, teisel kohal on parlamendis rahvussotsialistid, kolmandal rahvaliitlased ja neljandal sotsiaaldemokraadid. Stráš severu peatoimetaja on parlamendisaadik dr Josef Veverka.

            Kui 20. veebruaril 1948 astuvad tagasi kaksteist mittekommunistlikku ministrit, kes olid kommunistidega loodud koalitsioonivalitsuses (millega algab viiepäevane Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei täielik võimuhaaramine, mida nad hiljem hakkavad nimetama Võidukaks Veebruariks), siis kirjutab E.K. oma peatoimetajale kirja:

            „Kulla Josef, kirjutan Sulle, et Sa oleksid nüüd tugevam kui kunagi varem. Kui ma kuulsin, mis toimub Prahas, siis kardan, et Sind võidakse iga hetk vahistada. Nüüd näen ma enda ümber nõrgukesi, kes keeravad ennast vasakule üksnes seepärast, et „neil on ju pered”, aga õnneks ei ole need inimesed meie ridadest.

            Sellepärast kirjutan Sulle, Josef, et mulle võid alati loota, nagu ka kõigile, keda siin Liberecis oled üles kasvatanud. Oleme valmis vangi minema, sest me teame, et kommunism on totalitarism, ja me võitleme totalitarismi vastu, ükskõik, mis vormis see ka ei esineks. Ehk püsib kommunism aastakese, aga lõpuks saabub vabadus, sest sellised on loodusseadused.

            Võid neid sõnu uskuda, need purskusid siin kabinetis justkui iseenesest.”

            Hommikul vara paneb ta kirja peatoimetaja lauale, kes seda kunagi ei loe. Tund hiljem saab Stráš severu peatoimetajaks kommunist, kes annab ümbriku edasi Julgeolekule.

            Kirja viimased sõnad on: „Seepärast käärime käised üles ja astume võitlejate ridadesse. Seda on väärt minu kahe tütre vabadus. Sinu E.K.”

            Ainult et varsti pärast seda kirja anub E.K. kommuniste, et need ta parteisse võtaksid.

            Ta kinnitab: „Pärast Võidukat Veebruari mõtisklesin esimest korda kommunismist. Minu jaoks on kommunism evangeeliumiks.”

            E.K. rõhutab: „Ma kinnitan, et ma ei taha Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei käest mingeid hüvesid ega hakka ka kunagi tahtma. Mul ei ole isiklikke huvisid, siin ei mängi rolli hirmumotiiv ega külm kalkuleerimine, mis on nii paljusid parteisse ajanud. Ma tulin oma järeldustele iseseisvalt. Ma ei tea, kuidas te otsustate minu puhul, aga kui te mind vastu ei võta, siis põlgate ära hea tahtega inimese.”

            Ta selgitab oma kirja dr Veverkale: „Mulle räägiti Veverkast ja ma tundsin talle kangesti kaasa. Ööl, kui kirjutasin selle saatusliku kirja, töötasin peaaegu hommikuni „Tragöödiaküttide” kallal, jõin palju musta kohvi ega suutnud uinuda. Tegin lahti konjakipudeli ja jõin veidi ülemäära. Kahjuks sattusin härdasse meeleollu ning pidin otsima oma kaastundele objekti. Asjaolude õnnetul kokkulangemisel meenus mulle dr Veverka. Ma mõtlesin siis, et tal on pere, et kindlasti oleks ta tahtnud saada ministriks jne. Istusin kirjutusmasina taha ja tippisin selle lohutuskirja. Ma mõistan, et see paistab uskumatuna, ometigi juhtuvad kirjanikega öösiti igasugu kummalised asjad.”

            Ta annab parteile soovitusi: „Kommunismi tuleb õpetada nagu kirikukantslist ja Piibel (loomulikult mitte selle sõna kiriklikus tähenduses) käes minna inimeste juurde neid õpetama.”

            Ta tunnistab: „Ma peaksin olema piisavalt aus ja tunnistama, et mul tuleb mingi idee edukaks arendamiseks selle üle aastate viisi mõtiskleda.”

            („Tragöödiakütte” ei sünni kunagi, tõenäoliselt ei pannud ta sellest ridagi paberile.)

            E.K. läheb kaasa üleüldise suundumusega.

            Üks Tšehhoslovakkia Kommunistliku Partei peamisi ideolooge Václav Kopecký oli üllatunud, et parlamendis hääletavad kommunistlike seaduste poolt nagu üks mees ka mittekommunistlikud saadikud, isegi mittedemokraatliku konstitutsiooni poolt 9. mail 1948. „See oli lausa ebameeldiv,” kirjutab ta aastate pärast, „sest selline olukord jättis sundimise mulje. Kommunistid isegi palusid mõnelt saadikult, et nad hääletaksid vastu või oleksid kas või erapooletud, andsid neile garantii, et nendega ei juhtu midagi – kõik asjata. Viimane kui üks hääletas poolt.”

            E.K. lisab oma parteissevõtmise palve lõppu, et ta pole kodanlase perest, et tema isa oli teenija, pärast kontoriametnik, vanaisa aga kingsepp.

            Ainult et kohe pärast oma armastuse puhkemist kommunismi vastu põgeneb E.K. sotsialistlikust riigist.

            Kommunistid ei varja, et õiendavad arved, kellega vaja. Julgeolek hakkab kohe jälgima ministreid, kes tagasi ei astunud. Endine justiitsminister (demokraat Prokop Drtina) üritab enesetappu. Välisminister (Jan Masaryk, Tomáš G. Masaryki poeg) leitakse oma akna alt kiviplaatidelt, pea lõhki. Ühed arvavad, et ta hüppas ise, et näidata oma leppimatust režiimiga. Teised, et režiim lasi ta neljanda korruse aknast välja visata.[1]

            Kedagi ei lubata enam riigist lahkuda.

            Üks koomik esineb piirivalvuritele ja põgeneb koos perega Saksamaale komejandi vaheajal. Parajasti ei valva keegi piiri, kõik ootavad teist vaatust. Rahvussotsialistide noortesektsiooni juht põgeneb Praha-Pariisi rongi restoranvaguni lae ja katuse vahel. Sotsiaaldemokraatide liider ja tema naine panevad selga suusariided ning suusatajaid teeseldes pääsevad Austriasse. Endine Tšehhoslovakkia suursaadik Bulgaarias pääseb üle piiri suures raamatukastis, mille Mehhiko suursaadik deklareerib kui isikliku pagasi.

            E.K-l pole ikka vastust, kas TKP ta vastu võtab. Keegi pangas ütleb talle, et selle Veverka kirja eest võidakse ta arreteerida, sest ta ründas kirjas Tšehhoslovakkia rahvast. Ta hakkab Libereci ja Praha kioskitest kokku ostma tulemasinakive. Ta teab, et need oleksid Saksamaal maksevahendiks. Ta veenab pagema ka maksuametnikust kolleegi, kelle juurde peidab tulemasinakivid. Ta pihib kolleegile, et kui ta ei põgene, siis tapab end ära. Nutab.

            Nad põgenevad päeval, kui E.K. tuleb pangast ja näeb oma maja ees miilitsaautot.

            Berliinis räägib ta ülekuulajatele, et tema riigis valitseb punane terror, et korralik inimene ei ole võimeline elama kommunistlikus põrgus.

            Ainult et kahe kuu pärast tuleb ta tagasi.

            Ajakirjanduses ilmub järjejutuna tema hoiatusromaan. Ta kasutab pseudonüümi František Navrátil (perekonnanimi tähendab tagasipöördumist).

            Loo võib kokku võtta nii: öösel ujuvad nad sõbraga üle Neisse jõe Saksamaale, et sealtkaudu Londonisse pääseda. Nad roomavad soos, on tundide viisi põllul pikali. Navrátilil tõuseb kolmekümne üheksa kraadine palavik, aga kusagil ei anta talle lonksugi vett enne, kui ta on näidanud dokumente. „Võib-olla sellepärast, et meil pole millegagi maksta. Inimesed Läänes tuleb ära osta.”

            Iga lugeja jaoks on kohe selge, miks Navrátil tagasi pöördus. Saksamaal pole ühtki pagulaslaagrit, mida tegelased külastanud poleks. Kusagilt ei saanud nad mingit abi, mitte leivakäärugi. „Me aitame vaid neid, kes on meile kasulikud,” kuulevad nad vastuseks abipalvetele. „Kui räägid nendega ideaalidest,” kinnitab ta lugejatele, „hakkavad nad kaastundlikult naerma. Neil pole ideaale, nad mõtlevad ainult rahast.”

            Näljast nõrkedes jõuavad nad jalgsi Hamburgi. Eeslinnas näevad nad läbi akna, kuidas üks abielupaar tülitseb. „Kuidas võivad tülitseda inimesed, kellel on oma laud, oma põrand, oma lagi ja oma keel? Inimene on ikka idioot.”

            Järjejutt nädalalehes Květen meeldib võimudele nii väga, et Navrátil loeb selle ette ka raadios. Pärast avaldab põgenemisloo laiendatud variandi romaanina „Põgeneja”.

            „Ma arvan, et ta pidi seda kirjutama,” räägib täna tütar. „Ta tuli meie juurde tagasi, sest ema ei saanud üksi hakkama, ja isa kartis hirmsasti karistust. See raamat oli lunastuskirjaks kannatustest, mis võisid teda tabada.”

            Ainult et režiim oli kuulutanud põgenejatele välja amnestia (mida tütar ei teadnud, sest ta oli siis väike tüdruk) ja neid ei ähvardanud miski. E.K. kasutabki just seda amnestiat ära.

            Tšehhoslovakkiast põgenevad isegi lapsed. Näiteks ühe kuu jooksul pärast Võidukat Veebruari saab Budějovice Julgeolek piiril kätte kaheksa poissi. Euroopa ajakirjandus kirjutab põgenemistest ja võimud peavad tegema näidisamnestia. E.K. tulevased piinad on seega anulleeritud.

            Ainult et amnestiale vaatamata tahab E.K. kommunistlikku võimu leebe kohtlemise eest veel eriliselt tänada. Ta pakub Julgeolekule koostööd.

            Kõigepealt räägib ta põgenemisest kolleegile, see kannab sellest ette Siseministeeriumisse. Varsti kutsutaksegi kirjanik ministeeriumisse major Bedřich Pokorný juurde. Ameerika Hääl nimetab majorit „punaseks timukaks”, timukas ise ütleb oma uurimismeetodite kohta „nööpnõelad ja kruvikeerajad”. Major sõbruneb suure lüürilise luuletaja František Halasiga ja suudab näiteks pidada loengu prantsuse maalikunsti mõjust tšehhi maalikunstile.

            Pokorný tassib ministeeriumisse kümneid ajakirjanikke, kes peavad kuulama E.K. lugu põgenemisest. Jutustus on muljetavaldav.

            „Siis ma mõistsin, et olen teinud poliitilise vea,” tunnistab hiljem K.F. „Just seepärast, et pärast minu tagasipöördumist käitusid rahvavõimu organid koos major Pokornýga minuga väga korralikult.”

            Just eriülesannete osakonna juhataja asetäitja Pokorný pakub talle välja, et ta kirjeldaks põgenemist ja naasmist.

            Pokorný pakub ka, et ta kirjutaks eraldi raamatu ja filmistsenaariumi temast, Julgeoleku majorist. Majoril on juba ka pealkiri valmis mõeldud – „Ma tulin, et tulistada”.

            E.K. näeb temas oma eestkostjat. „Tihti õhtuti,” ütleb ta hiljem, „saatis major mulle auto järele ja me arutasime marksismi küsimusi, milles ta oli mulle heaks õpetajaks.”

            (Varsti arreteerib Julgeolek oma majori. Selle eest, et ta kasutab ülekuulamistel gestaapolikke meetodeid ja lubab Julgeolekusse tööle endiseid gestaapo kaastöölisi. Karistus: kuusteist aastat vangistust.)

            Enne seda aga lubas major E.K-l kolida perega Prahasse ja pakkus talle tööd nädalalehes Květen. Varsti kirjutab E.K/K.F. seal viisaastakust.

            Siis pakub E.K. – lisaks sellele, et ta juba lubas kirjutada majorist raamatu – spontaanselt välja, et värbab toimetustest veel paar informaatorit.

            Ainult et kohe hiljem räägib ta kõigile, et on agent ja tahab luua agendivõrku.

            (Kui ta arreteeritakse – riigisaladuse reetmine –, siis on tal varuks vaid üks seletus: „Ma tahtsin tunda end paremana kui need, kellele seda rääkisin.”)

            Ainult et ühest asjast ei räägi ta üldse: kuu aega pärast Saksamaalt tagasipöördumist kaebab ta ühe naise peale, hävitades sellega ta elu.

            Žofia V. on rikas lesk,  kellel on Vltava kaldal Rahvusteatri kõrval kõrguv kivimaja, kus ta võttis sõja ajal vastu SS-i kõrgeid ametikandjaid. Kuna liiguvad kuulujutud, et K.F. on Lääne agent, siis otsib lesk ise ta üles ja palub abi põgenemisel. Ta tahaks Tšehhoslovakkiast kaduda lähima kuu jooksul. Lesk arvab, et on kavalam kui Ida L., kellest parajasti kirjutatakse ajakirjanduses, et ta peeti kinni üle kolme kilo kahekümnedollariliste kuldmüntidega, mis olid marlisidemega ümber rindade seotud.

            K.F. lubab talle oma abi ja sõidab majorile ette kandma.

            Pokorný lausa hüppab rõõmust, et leebe suhtumine K.F-i tasus ära, et tegemist on suure asjaga, mis toob talle kuulsust. Järgmisel hommikul võetakse Žofia V. vahi alla.

            Ainult et samal õhtul läheb K.F. naist hoiatama.

            Nad kohtuvad kohvikus. „Mul olid süümepiinad,” tunnistab mees hiljem, „ja soovitasin tal pageda otsemaid, mitte kuu aja pärast. Naine ütles, et tal pole veel piisavalt ehteid ja väärisasju kokku kogutud ning lahkus. Justkui poleks üldse teadvustanud tõsiasja, et homme pannakse ta kinni.”

            Naine arreteeritakse koidikul. Nädal hiljem võtab ta arestikambris mürki ja sureb.

            Eduard Kirchberger sündis Prahas 1912. aastal.

            Samal ajal ja samas linnas sündis esimene kubistlik skulptuur[2], mis kujutas inimpead.

            Neil kahel faktil pole teineteisega mingit pistmist.

            Ometigi on E.K/K.F. kubistlik inimene. Kui kubistlikul pildil tasandid muutuvad lugematuteks murdepunktideks, siis tema elus on nendeks murdepunktideks järjekordsed „ainult et”.

            Kõik, mis on hetke püsiv, muudab kohe suunda. Tema isik – nagu kubistlik objekt – on pidevalt ja mitmekordselt murdumas.

            Võib-olla ei oleks see nii, kui poleks olnud tema hirmu.

Kolmas osa. Playback

            Siin on just õige koht meenutada hirmu.

            Praha intelligendid, süsteemi vaenlased, jäeti karistuseks oma ametitest ilma, nad ehitavad raudteesilda üle Vltava, mida tänaseni kutsutakse Intelligentsi sillaks.

            1951. aasta algul hakkab TKP oma parteikaaslasi kinni panema, enne kui need midagi halba aimata oskavad. Major Pokorný räägib, et üksnes surnu pole kahtlusalune. „Kuni inimene elab, on ta alati kahtlusalune. Sest temaga võib ühendust võtta välismaine luureagentuur,” seletab ta alluvatele.

            Kirjanik Lenka Reinerová pannakse viieteistkümneks kuuks üksikkongi, kust isegi siseõue jalutama ei lasta (kui ta küsib, mille eest teda arreteeriti, siis kuuleb vastuseks – küllap te juba ise teate paremini). Ta vabastatakse lõpuks ilma kohtuta, viiakse kuhugi äärelinna parki. Kui ta koju jõuab, siis selgub, et mees ja tütar on välja tõstetud (talle ei öelda nende asukohta) ning korteris elab keegi teine. Lõpuks leiab ta oma pere ühest lobudikust saja kilomeetri kaugusel Prahast. (Kui ta aastate pärast nõuab tõendit oma arreteerimise kohta, siis selgub, et midagi sellist pole toimunudki. „Võib-olla see ainult tundub teile, seltsimees,” kuuleb ta vastuseks oma pärimistele siseministeeriumist.)

            Partei maksab iseendale kätte.

            Igal pool räägitakse üheteistkümne kõrge parteitegelase protsessist. Neid kutsutakse Slánski grupiks ja süüdistatakse vandenõu ettevalmistamises. Ühe arreteeritu naine saadab avaliku kirja TKP-le, milles palub, et mees saaks sellise karistuse, nagu on ära teeninud. Teise süüdistatu poeg nõuab oma kirjas ajalehtedele otsustavalt isale surmaotsust. Üks süüdistatu palub, et kohus laseks ta üles puua võimalikult kiiresti, sest „ainus heategu, mida võin veel teha, on olla teistele hoiatuseks.”

            Veel hetk tagasi nägi agent 62c/A K.F-i nõnda: „Ta on aus ja patriootiline. Tema nõrgaks küljeks on aga kriitikalage tänulikkus.”

            K.F. ei ole järsku enam Květeni ajakirjanik ja tal pole enam õigust kirjutada viisaastakust.

            Ta heidetakse kõrvale.

            TKP Keskkomitee ajakirjandusosakond mõistab, et midagi on K.F-iga viltu. Tal lähevad segi mõisted „eesrindlane”, „brigadir” ja „stahhaanovlane”, ta kasutab neid nii nagu talle pähe tuleb. Ta on orjalikult ustav viisaastakuplaani optimistlikule visioonile. Arvutab valesti vabriku plaanitäitmist. Vahel paisutab numbreid.

            Viimases reportaažis, mille Květen avaldab, kirjutab K.F.: „Vagunihaakija Jaroslav Šmíd tõstis tootlikkust kolmkümmend kolm protsenti. Võiksime tuua siin ühe numbri teise järel, ainult et numbrid on surnud. Inimesed ja töö on elavad. See, mida täna kirja paneme (eriti numbrid), võib juba homme muutuda.”

            Nii tema kui ka peatoimetaja (kes oli olnud vaimustuses loost „Viisaastak sajandite vastu”) vallandatakse 1949. aasta lõpul, neid ootavad ees ebameeldivad ülekuulamised.

            Mida nad silmas pidasid?

            Miks on numbrid „surnud”?

            Miks ei ole need „sama tähtsad kui inimesed ja töö”?

            Kelle mahitusel võis ilmuda selline lause?

            Miks suhtuti üleolevalt just selle vagunihaakija tootlikusse?

            Kas taheti töölist Šmídi naeruvääristada?

            Aga võib-olla kogu töölisklassi?!

            Nüüd peab K.F-ist saama tööline. Ta hakkab tööle autotehases. Hiljem saab ametikõrgendust. Temast tehakse ehetevabrikus tekstiiliosakonna juhataja. („Vaatamata sellele,” ütleb ta aastate pärast, „kirjutasin ikka sahtlisse sotsialistliku sisuga teoseid.”)

            Ta arreteerikase Slánski afääri puhkemise ajal. 1952. aasta kevadel mõistetakse talle riigireetmise eest – ehk siis väljarääkimise eest, et tegi koostööd Julgeolekuga – kuus aastat vangistust. Ta pääseb vanglast kahe aasta järel, sest pärast Stalini surma vaadatakse osa kohtuotsuseid üle. Temast saab uuesti tööline ja kuuekümnendate alguseni töötab ta valutöölisena metallurgiakombinaadis Stalingrad II.

            Teda vaevab anne.

            Ta kirjutab mitu menukat romaani. „Viie maja mõistatus” räägib poistekambast, kes juhuse tahtel satuvad peale spioonidele; „Koerte komando” – natsliku koonduslaagri vangist, kes hoolitseb tapma õpetatud koerte eest, üks koer päästab lõpuks tema elu. „Lendav ratsu” – Korea sõjast.

            Ta tõuseb uuesti soosingusse, temast saab stsenarist televisioonis.

            Ikka naeratab ta kinnise suuga.

            Ikka ei kuulu veel TKP-sse.

            Täiskasvanutele kirjutab ta ilusasti ja entusiastlikult Julgeolekust.

            Lastele kirjutab ulmejutte, mida avaldavad nädalalehed.

            Kunagi ei räägi ta kellestki halvasti (vähemalt nii teda mäletatakse). Kõigiga on kena. Tal on roosad põsed, punane nina ja peast eemale hoidvad kõrvad. Ta käib tütardega sööklas söömas. Oskab seltskonnas käituda. „Ükskõik millise katedraaliga võrreldes on naisterahvas alati noor,” kuulutab ta vaimustatud seltskonnale. Kui ta saab seitsekümmend, küsivad kolleegid: „Karel, miks su tegelased kunagi ei vannu?” Ta vastab: „Kuna ma ise ei vannu, siis ei luba ka neil.”

            „Ärge saatke mulle honorari koju,” palub ta toimetustes, „et Madame ei näeks.” (Tuttavad kutsuvad tema naist just nõnda.) Ta kaotab sellega, sest honorar oleks ehk ainus võimalus naise kaissu pääseda.

            Tütred märkavad, et ta igatseb armastuse järele.

            Sõber paneb tähele, et ta on nagu ainus laps peres, kes püüab kõigile meeldida, et mitte kaotada ei isa ega ema poolehoidu.

            Kolleegid märkavad, et ta väldib vaidlusi ja tülisid. Märkavad ka, et ametlikel tseremooniatel laulab „Internatsionaali” ja samas ei laula ka. Teised teevad häält, aga tema liigutab ainult suud.

            Kolleeg: „Karel, alati playback.”

            Aga ühes küsimuses on ta põhimõtteline.

            Tütarde juures ei salli valetamist.

            Valetamise eest võib kõrvakiilu saada. „Kui üles tunnistad, siis lasen su lahti!” ütleb ta tütrele.

            Tütar Saksamaalt kirjutab talle peale põgenemist: „Meie ühine probleem oli selles, et sa nõudsid minult tingimusteta kuuletumist, aga kunagi ei seletanud mulle, miks ma pean olema kuulekas.”

            Parteisse õnnestus tal astuda kakskümmend aastat pärast esimest üritust, 1968. aasta augustis. „Siis astusid parteisse üksnes korralikud inimesed,” rõhutab Prahas elav tütar.

            Parajasti on ainus sünnis hetk TKP ajaloos – Praha kevad.

            Major Pokorný sooritab enesetapu.

            Endine julgeolekutöötaja on juba aastaid vabaduses. Ta ei suuda aktsepteerida olukorda, et diskuteeritakse avalikult ning antakse sõna ka vastaspoolele, kes halvustab oma argumentidega riiki. Oma hüvastijätukirjas ütleb Pokorný: „Võiduka Veebruari kommunist ei ela üle TKP sellist lüüasaamist. See lüüasaamine on võtnud minult nii vaimse kui ka füüsilise tasakaalu.” Ning paneb endale silmuse kaela.

            Illusioon, et kommunistid ise suudavad demokratiseerida süsteemi, kestab üksnes paar kuud – kuni maale tungivad Nõukogude Liidu ja nelja muu Varssavi pakti riigi tankid. Kui partei seisab peasekretär Dubčeki juhtimisel veel moraalselt vastu nõukogude vendadele, kuulutab K.F. nädal pärast invasiooni ajalehes Svoboda (veel hetke vaba), et astub TKP-sse.

            Ta alustab oma kirja: „See on ju täna väga lihtne, ei ole vaja suuri sõnu.”

            Ning lisab: „Kas või seepärast, et eile tapsid meie vennad minu silme all neljateistkümneaastase poisi. Aga ka sellepärast, et on lahingolukord ja TKP-sse astuv inimene ei või loota mingit kasu. Pigem kuuli. Ma arvan, et on reetmine redutada lahingu ajal kusagil kõrval. Karel Fabián, kirjanik.”

            Ajalehed avaldavad ka teiste inimeste kirju, kes samuti protestiks invasiooni vastu otsustasid toetada nõukogudevastases võitluses Tšehhoslovakkia kommuniste ning parteisse astuda.

            Ainult et mõned astuvad ka kohe välja.

            Julgeoleku terror ja „normaliseerimine” Husáki moodi purustab illusioonid.

            Kui Tšehhoslovakkias valitseb uuesti stalinism, kirjutab K.F. häirimatult edasi ilusaid lugusid Julgeolekust.

            Nädalalehes Květy.

            Harta 77 halastamatu hävitamise käigus saadetakse Květy toimetusse ühe Harta liidri, Ludvík Vaculíki intiimseid fotosid. Julgeolekumehed on need välja urgitsenud tema kirjutuslaua salalaekast. Ta on nendel alasti koos oma armukesega aiamaa kemmergus. Vaculíki naine saab piltidest ja armukesest teada ajalehe kaudu. „Me imestame, et Lääne ajakirjanikud lausa joovad sõnu Vaculíki huultelt,” kõlab toimetuse kommentaar.

            K.F. avaldab Květys jutustuse noormehest, kes ahvatleb noore müüjanna poest raha varastama ja siis Läände sõitma. Ta lämmatab neiu padjaga veel enne põgenemist. Julgeolekul pole mingeid probleeme mõrvari tabamisega, noormees võetakse nädalaga kinni. Linnakese elanikud ohkavad kergendatult.

            Autor kirjutab:

            „Vaiki,” oli isa noormeest tihti õpetanud. „On inimesi, kes vaikides nõustuvad kõigega.” Ja hiljem lisas: „Ja nüüd annan sulle soovituse kui vanem sõber. Tähtis on mast. Lipp seal otsas võib olla ükskõik mis värvi.”

            Kinnise suuga naeratamise saladus on K.F-i tutvusringkonnas teada vaid vähestele.

            Aga keegi taktitundeliselt ei küsi ka.

            K.F. on küll alati jutukas, ent ometigi ei räägi ta, et gestaapos löödi tal kõik hambad sisse.

            Ta ei räägi ka sellest, et veebruarist 1942 kuni maini 1945 hoiti teda kinni natslikus Straubingi vanglas.

            Kus ta elas üle üheksakümmend neli ülekuulamist, sealhulgas nelikümmend kaks rasket.

            Et teda karistati seal kuuenädalase üksikkartseriga, kus pidi täielikult vaikima. Talvel oli kongis sooja kaks kraadi.

            Et teisel korral oli karistuseks kaheks nädalaks söögita jätmine.

            Et kui polnud parajasti karistusalune ja tal oli õigus süüa, siis anti talle kaheksakümmend grammi leiba päevas ja ei midagi muud.

            Et teda püüti murda aktsiooniga Vernichtung durch Arbeit (Hävitamine tööga).

            Et kui algasid pommirünnakud, siis aeti kõik vangid ülemisele korrusele ja suleti mitmekümne kaupa kongidesse. Paljud läksid just siis hulluks.

            Et kui vangid surid, siis jäeti laibad nimme elavate hulka vedelema.

            Et Prahasse naases ta lõhkilöödud jala ja murtud käeluudega.

            Ta ei maini seda üldse.

            See on imelik, sest muidu jagavad vangis olnud vastupanuvõitlejad oma kogemusi ja üleelamisi. K.F-il on kena taust – okupatsiooni ajal kuulus ta põrandaalusesse vastupanuliikumisse. Ta levitas kindlustusseltsis Slavia (kus ta töötas pärast juuraõpingute katkestamist) suurimat konspiratiivset lehte V boj. Seal kirjutati rahva reeturitest, avaldati patriootilisi luuletusi.

            Gestaapo arreteeris kahe kuu jooksul umbes sada levitajat. Kohus K.F-i üle toimus Berliinis, istuma pandi ta Straubingisse. Kohtuotsus: riigireetmise ettevalmistamise eest – kaheksa aastat vanglat.

            „Ära räägi sellest teiste kuuldes ja ära käi mulle peale, et ma sellest jutustaksin,” palus ta kolleegi Květyst. „Ma ei taha sellest mingit suurt numbrit teha.”

            Kolleeg: „Karel ei olnud mingi märter.”

            Ainult et:

            „1942. aastal, kui gestaapo mu vahistas, reetsin pärast kohutavaid ülekuulamisi kõik kolmteist organisatsiooni liiget, kellele andsin edasi ajakirja V boj. Kõik arreteeriti, kahte neist piinati.

            Teisi reetes lükkasin õnnetuse kaela neljateistkümnele perekonnale, ma reetsin ka oma esimese naise ja naise vanemad.

            Kui ma Straubingist naasin, siis läksin tagasi oma endisesse töökohta, kirjutasin palvekirja, et mulle mu süü andestataks.

            Ent sain soovituse Prahast lahkuda, kui ma ei taha probleeme. Nad ei soovi minuga kohtuda.

            Otsustasin siis ära kolida Libereci, kus asusin tööle pangas sekretärina. Pärast hakkasin kirjutama lehele Strážy severu.”

            Ta räägib seda ühel ülekuulamisel pärast sõda.

            Pole teada, kas Julgeolek kasutab seda teavet tema vastu.

            1940. aastate lõpul pole isegi suurimad kirjanikud meediastaarid. Nende fotod ei ilmu ajakirjanduses. Kui uskuda seda tunnistust, siis E.K., meelitatud Pokorný pakkumisest elada ja avaldada Prahas, mõtleb pärast Liberecist naasmist endale välja uue nime, et vanadele tuttavatele mitte silma paista. Ja see nähtavasti kaitseb teda piisavalt äratundmise eest.

            Asjaolude kokkulangemisel toimub see „Likvideerimise ja asendamise operatsiooniga” samal ajal.

            1961. aastal, kui ta pääseb pärast sunniviisilist töölispõlve uuesti soosingusse, avaldatakse tema romaan „Lendav ratsu”, mis räägib Korea sõjast. Ameerika ohvitser sõidab pärast sõda Koreasse tagasi, et vaadata nende tehtud hävitustöö tagajärgi. Ta saabub külasse, kus tema tõttu hukkus naisi ja lapsi ning ta tuntakse ära. Järsku jääb ta kõrgesse palavikku. Talle öeldakse, et teda ei taheta näha, aga kuna ta on haige, siis ei öelda abist ära. Toit viiakse talle ukse taha, aga pärast lüüakse puruks kõik nõud, mida ta on puudutanud.

            Kõrges palavikus ohvitser jõuab järeldusele, et peab kirjutama raamatu, milles oleks ainult üks tõde: kui inimene tapab, siis ei ole tal õigust elada. Ta võib üksnes eksisteerida. Sest mõte, et tuleb puruks lüüa kõik tema puudutatud nõud, on väljakannatamatu.

            (Tuleks üle lugeda veel suur hulk raamatuid, mille Fabián kirjutas pärast sõda, et näha, kas ta asetab omaenda süükoorma kõigi negatiivsete tegelaste õlule.)

            Mõlemal eluetapil peab ta allkirja andes kirjutama suure K.

            Esimese „K” on grafoloogi sõnade kohaselt suur, lihtne ja siiras.

            Teise „K” on ka suur, aga toetatud.

            Eri versioonides on sellel lisajalgu, keerde, tugesid. Nagu ei suudaks omaenda jõul sirgelt seista.

---

^[1] Diskussioon, kas Jan Masaryk hüppas ise aknast välja või ta tõugati sealt alla, on käinud juba üle kuuekümne aasta. Viktor Fishl, tšehhi kirjanik ja sõjaaegne Jan Masaryki sekretär, väitis 2006. aastal antud intervjuus, et Masaryk oli sügavalt religioosne inimene ega poleks teinud enesetappu. Aga samas Fishl kahtleb, sest teisest küljest ta jälle nägi, kuidas Masaryk piinleb kommunistlikus valitsuses osalemise tõttu, selle tõttu, et tema Lääne sõbrad ei suutnud sellist koostööd kommunistidega mõista. Fishl: „Ma nägin, kuidas Masaryk kannatas. Mõtlesin siis – see inimene on nii õnnetu, et võib kõike teha. Pärast tuli päevavalgele uusi asjaolusid. Doktor Karel Steinbach kirjutas, et Masarykil olid öökapil unerohud ja Steinbach ise olevat talle öelnud: „Honzo, võid võtta ühe tableti või kaks. Kui võtad kolmanda, siis neljandat sa enam kindlasti ei jõua võtta.” Ma olin 1990. aastal Iisraeli delegatsiooni liige, kes sõlmis diplomaatilisi kontakte Tšehhoslovakkiaga. Tollane välisminister Dienstbier küsis minult lõunasöögil järsku, kas ma ei tahaks Masaryki korterit näha. Ta viis mind siis sinna üles. Ma teadsin seda korterit, sest olin Jani pool tihti käinud. Jan Masaryk oli kogukas mees, kaalus üle saja kilo. Füüsiliselt oleks tal olnud võimatu ronida aknani, millest pidi hüppama. Ta oleks pidanud sinna redeliga minema. Ma kujutasin endale ette seda hiiglast, kes vaevaga ronib aknalauale, et sealt hüpata, kui samas on voodi kõrval unerohud, mille allaneelamisest piisaks kõikide probleemide unustamiseks. Ning siis ütlesin endale – see enesetapp on küll välistatud.” (Autori märkus.)

^[2] Autor Otto Gutfreund. (Autori märkus.)