Friday, November 21, 2014

Leszek Kołakowski "Hukatuslik juhus"

1992

Nõukogude ajal ei tohtinud Poolas rääkida “Suurest Prantsuse revolutsioonist”; omadussõna “suur” oli reserveeritud Vene revolutsioonile, täpsemini selle ühele osale: bolševike oktoobriülestõusule ja õnnestunud võimuhaaramisele. On muidugi vaieldav, kumb neist sündmustest oli “suurem”, aga tagasi vaadates ei saa eitada, et kommunistide võimuhaaramine oli meie sajandi suurim sündmus – mitte ideaalide ülevuse tähenduses ja kindlasti mitte võimuhaaramisele järgnenud epohhi toreduse mõttes, vaid seetõttu, et ühelgi teisel poliitilisel faktil ei olnud inimkonna jaoks nii palju ja nii  kaugeleulatuvaid tagajärgi.
   Kui me räägime Vene revolutsioonist, siis peame üldiselt silmas perioodi 1917. aasta veebruarist oktoobrini; Nõukogude propaganda tegi kõik, et pisendada veebruarirevolutsiooni tähtsust või see üldse ajaloost kustutada – mis üsna olulisel määral ka õnnestus: paljud inimesed Läänes, kes pole ju kirjaoskamatud, usuvad, et bolševikud kukutasid tsaarivõimu 1917. aasta oktoobris.
   Küsimus sellest, millal õieti algas revolutsioon, sõltub mingil määral ajaloolistest konventsioonidest. Richard Pipes ütleb oma raamatu “Vene revolutsioon” eessõnas, et revolutsiooniline protsess laiemas tähenduses kestis juba XIX sajandi lõpust, kitsamas tähenduses 1905. aastast alates. Hoolimata 1905. aasta revolutsiooni lüüasaamisest ja hilisemast revolutsioonilise liikumise nõrgenemisest, olid 1917. aasta sündmused sellesama protsessi jätkuks. Loomulikult peame alati meeles pidama, et Vene revolutsiooni ei tohi samastada lihtsalt bolševike võimuhaaramisega. Revolutsiooniline liikumine oli suurel määral spontaanne, tõeliselt massiline liikumine, mida bolševistlik partei oskas väga osavalt ära kasutada oma diktatuuri kehtestamiseks. Revolutsioon ise kui selline ei olnud bolševistlik, vaid nõukogulik, see tähendab, et selle eesmärgiks oli “nõukogude võim”; teiste sõnadega, revolutsiooni ideoloogiliseks vundamendiks oli anarhistlik fantaasia. Sündmused Venemaal tõestasid midagi, mis oli ette teada: et anarhistlik revolutsioon suudab tõesti hävitada olemasoleva korra, lõhkuda poliitilised institutsioonid ja tekitada kaose, aga see võib õnnestuda vaid siis, kui ei leidu ühtegi organiseeritud liikumist, kelle sihiks on üldist demoraliseeritust ja kaost ära kasutades oma despootliku korra kehtestamine; aga on üsna ebatõenäoline, et sellist liikumist ei leidu. Bolševike parteid ei huvitanud tegelikult “nõukogude võim”, vaid omaenda diktatuur; bolševikud teadsid seda ja rääkisid avalikult oma kavatsustest nii enne revolutsiooni kui revolutsiooni ajal – ehkki nad kasutasid kuni lõpuni loosungit “kogu võim nõukogudele”.
   Kuigi on üldtuntud tõde, et revolutsiooni võitlejad ei tea kunagi, mida nad teevad – see puudutab kõiki revolutsioone läbi kogu ajaloo –, ei olnud bolševike parteil kahtlust ühes põhimõttelises küsimuses: see tahtis absoluutset võimu ja selle ta ka sai. Kahtlemata uskus enamik bolševikke tõepoolest, et pärast võitluste, sõdade ja türannia täpsemalt määratlemata ajajärku juhivad nad inimkonna lõplikult õigluse, rahu ja heaolu kuningriiki. Lenin ise visandas oma kuulsas pamfletis “Riik ja revolutsioon”, mis oli kirjutatud vaevalt paar nädalat enne 1917. aasta oktoobrisündmusi, peaaegu anarhistliku visiooni kommunistlikust ühiskonnast ja tõenäoliselt ei olnud selles mingit küünilist mäng – Lenin võis tõesti oma sõnu uskuda. Ent juba veidi hiljem kordas ta seda, mida oli kirjutanud kaksteist aastat tagasi, esimese Vene revolutsiooni ajal: proletariaadi diktatuuri olemuseks (“diktatuur teaduslikus mõistes”, nagu ta ütles, naljakalt usaldades omadussõna “teaduslik”) on absoluutne võim, mida ei piira ükski seadus, ning mis toetub otsesele ja varjamatule vägivallale. Lenin lisas ka, et seni ei saa olema mingit vabadust ega mingit demokraatiat (just sellised olid tema sõnad) kuni kommunism pole täielikult võitnud kogu maailmas.
   Hoolimata kommunistliku revolutsiooni suurest tähtsusest, ei olnud selle võit üldsegi ette kindel. XX sajandi algul võis õigustatult oodata tsaarivõimu kokkuvarisemist, aga mitte kommunismi triumfi. See viimane sai teoks ootamatute juhuste ja uskumatute kokkusattumuste tulemusel: asi ei olnud üksnes Esimeses maailmasõjas, mis oli loomulikult peamine asjaolu, vaid ka paljudes teistes sündmustes, nagu näiteks kindral Kornilovi arvatav võimuhaaramine (Pipes tõestab veenvalt, et Kornilov ei kavandanud kunagi sellist putši; seda kujutasid endale ette Kerenski ja need, kes temasse uskusid, kaasa arvatud – veel üsna hiljuti – ka meie ise). Seda, et Lenini isiklik panus oli võidu möödapääsmatu tingimus, tunnistas isegi Trotski, hoolimata oma usust “ajaloo seadustesse”. Ehkki pärast võimuhaaramist – mis  kestis mitu kuud kuni Asutava Kogu lõpliku laialiajamiseni 1918. aasta jaanuaris – oli mitu olukorda,  kui bolševistlik võim oleks võinud langeda, ja Lenin teadis seda. Vaatamata oma fantaseerimiskalduvustele (1919. aasta juulis kuulutas ta, et kommunism võidab ühe aasta jooksul üle kogu maailma), oli ta kaine poliitik. Lenin uskus näiteks, et jakobiinide hukutav majanduspoliitika andis suurepäraseid tulemusi, aga pärast mõnda aega nende jäljendamist – nõndanimetatud sõjakommunismi raames – mõistis ta, et maa on kuristiku äärel, ja andis korralduse tagasikäiguks piisavalt vara, et mitte jagada Robespierre’i saatust.
   Oktoobrirevolutsioon oli niisiis hukatuslike tagajärgedega juhus. Ent osa asjatundjaid arvab, et see polnud täielikult juhus; nende arvates tuleb riigi järk-järgulise liberaliseerimise protsessi, mille alguseks olid Aleksandr II reformid, mõista kui ajaloolist vahepala; ja bolševikud, taastades – küll teise nime all – sunnismaisuse ja orjuse, pöördusid tagasi Venemaa “loomuliku” hinge ja vaimu poole. Loodame, et lähimad aastad (või dekaadid) muudavad seda sünget pilti Venemaast kui igavesest orjade maast. Loomulikult on liiga vara avastada viimase kolme aasta sündmustes mingit “ajaloolist tähendust”. Isegi kui on tegemist järjekordse “vahepalaga”, siis ikkagi on see viimased nelikümmend aastat – alates Stalini surmast – kestnud protsessi kulminatsioon. Selle aja jooksul muutus totalitaarne režiim aina saamatumaks; vastupidiselt revolutsioonile oli kontrrevolutsioon väga pikk protsess,  paljude tõusude ja mõõnadega, murdepunktide ja pööretega, mida saatsid selle loojate illusioonid ja enesepettused; kontrrevolutsiooni loojate hulka kuulusid paradoksaalselt nii kommunistlikud juhid kui ka nende ohvrid, nii Stalini-järgsed despoodid, kes ei näinud ette oma tegude tagajärgi, kui ka dissidendid, keda esimesed sulgesid vanglatesse ja psühhiaatrilistesse piinakambritesse. Läbi kõigi nende aastate oli õigus veendunud stalinistidel; nende sõnum kõlas lühidalt nõnda: ärge proovige  kommunismi liberaliseerida või inimlikumaks teha, sest nii te hävitate selle lõpuks. Veel kord sai kinnitust vana tõde: poliitilises tegevuses ei tähenda head kavatsused suurt midagi.
   Kui me usume koos Hegeliga, et läbi aegade märgivad õnne aegu tühjad leheküljed ajalooraamatus, siis tuleb öelda, et seitsekümmend aastat nõukogude võimu ei ole kindlasti tühjad lehed; neid ei saa ka nimetada kaotatud aastakümneteks. Venelased võivad nüüd naasta oma revolutsioonieelsete sümbolite juurde, muuta linnade ja tänavate nimesid, aga nad ei saa tühistada neid aastaid, mis olid täis lõputuid kannatusi – mida nad kahjuks ise endale põhjustasid –, ja alustada nullist, justkui poleks midagi  juhtunud. Saabuval ajalooepohhil kannavad nad Nõukogude mineviku koormat mitte üksnes  majanduses, vaid ka oma vaimus. Ideoloogilistes kategooriates on revolutsioonid tihti pöördepunktideks, aga tegelikus elus mitte kunagi. Samamoodi on ka kontrrevolutsiooniga. Minevikku võib needa, aga seda ei saa olematuks teha.

1 comment:

  1. Tere kõigile, minu nimi on Safa El Sadat, ma olen 20 aastat abielus abikaasaga ja meil on kaks poega, vanem 16 ja noorem 11 aastat. Mu abikaasa armastas mind palju, kuid ta jõudis punktini, kui ta osales asjas koos naisega, kes on tema töökaaslane. Ma pole seda kunagi ette kujutanud, kuid kuidagi muutus tema suhtumine minusse ja lastesse, tema hilinenud tööletulek pani mind mõtlema, isegi minu 20. pulmapäeval märtsis, ma hoian ennast seksist eemal, kui lubame seda teha pulmas aastapäeva, 15 päeva enne pulma-aastapäeva, tunnistas ta, et ta oli seksis oma töökaaslasega. Ta tõi ta oma voodisse, kui olin tööl käinud, see tähendab, et minu tunded olid talle täiesti tühised, minu vaimne seisund on täis piinlikkust, ma arvan, et ma ei saa unustada ja taastada valu, see naine oli täielikult kontrolli all ta ja ma ei tahtnud seda kunagi teha vägivallaga, ta tahab minust lahutada, kui ta on lahutatud, ütles ta, et ta on meie suhetest armukade ja ta rikub mind, võttes oma abikaasa. Ma pidin seda arutama koos sõbraga, kes palus mul leida hea loitsu, kõigepealt ma ei uskunud seda Cast õigekirja, kuid ma pean seda proovima, kuni ma kohtusin PROPHET NOSA UGO e-posti teel internetis, kuidas ta on aidanud nii paljudel inimestel saada oma ex tagasi ja aidata kindlaks teha suhteid ja teha inimesi õnnelikuks nende suhetes ja mõnes muus vaimse haiguse kohta ning ma selgitasin talle oma olukorda ja aitas mul teha mõningaid palveid, mõned maitsetaimed ja juured ja väike ohverdus, mida ma tegin, ja 7 päeva jooksul tuli ta tagasi, et vabandada, ja see oli lihtsalt mulle ime, olen täna õnnelik, et ta aitas mind ja ma võin uhkusega öelda, et mu abikaasa on nüüd minuga uuesti koos ja ta on nüüd armunud minuga nagu kunagi varem.
    Kas teil on vaja oma suhetes mingit abi, näiteks saada tagasi oma mees, naine, poiss, sõbranna, loteriide võitmine, ravimtaimed haiguse raviks, HIV, STD, astma, artriit, Fybroid, insult või mistahes haigus, vaimne probleem Tööpakkumine, Minu postitust lugevad vaatajad, kes vajavad igasugust abi mis tahes elu väljakutsetega seoses, peaksid pöörduma PROPHET NOSA UGO poole ja te olete rõõmus, et tegite.

    E-post: nosaugotemple@gmail.com
    WhatsApp: +34631686040
                           +17207992813

    ReplyDelete