Olga Tokarczuk "Algus ja teised ajad"

    „Kui Jumal tunneb end Viiendas Maailmas eriliselt üksikuna, siis räägib ta iseendaga.
    Ta jälgib huviga inimesi, eriti aga üht, kelle nimi on Hiiob. „Kui ma võtaksin temalt kõik, mis tal on, millele ta siis toetaks oma veendumused, kui ma võtaksin temalt kõik varad, kiht kihilt, kas ta oleks siis ikka seesama, kes praegu? Kas ta ei hakkaks vanduma ja mind teotama? Kas ta austaks ja armastaks mind sellest hoolimata?”
    Vaatab Jumal ülalt Hiiobit ja vastab endale: „Kindlasti mitte. Ta austab mind vaid seetõttu, et olen ta varakaks teinud. Ma võtan Hiiobilt selle, mille olen talle andnud.”
    Ja Jumal koorib Hiiobi paljaks nagu sibula. Ja ise nutab kaastundest. Kõigepealt võtab Hiiobilt kõik, mis tal oli: maja, maa, kitsekarja, sulased, metsad ja salud. Pärast võtab ära need, keda ta armastas: lapsed, naised, lähedased ja sugulased. Siis võtab Hiiobilt ära selle, mis tegi ta selliseks nagu oli: terve keha, terve meele, harjumused ja tavad.
    Jumal silmitseb nüüd oma kätetööd ja ta peab oma jumalasilmi kissitama. Hiiob särab sama valgusega nagu Jumal ise. Ja võib-olla on Hiiobi sära isegi eredam, sest Jumal peab kissitama silmi. Hirmunult ja kiirustades annab Jumal Hiiobile tagasi kõik, mis võttis, ning lisab veel uusi asju. Jumal loob raha vahetuskauba tegemiseks, ja koos rahaga seifid ja pangad, annab iluasju, moe, soove ja ihasid. Ja lakkamatu hirmu. Puistab kõige sellega Hiiobi üle, kuni Hiiobi sära hakkab tasapisi tuhmuma ja lõpuks kustub.”